176
„Mu Jumal, miks on nõnda tehtud!“
„Nah, ma näen juba, et Teist haawatohtrit ei saa,“ ütles Huber, neiu kahwatust märgates; „Teie süda läheb halwaks, minge parem ära! Meie katsume nendega isegi walmis saada.“
„Ei,“ ütles Leena järsku kindla otsusega. „Ma tahan Teid aidata. Mu süda ei lähe sugugi halwaks, herra Huber, ma pole nii nõrk, nagu arwate.“ Ja sedamaid hakkas ta ennast talitades liigutama.
„Tubli, wäga tubli!“ hüüdis Huber, ja ta nägu awaldas sooja imestust. „Haawasidumise peale on halastajad õed muidugi osawamad, kui halastajad wennad.“
„Ja mul on weel endised lapsehoidja-käed,“ lisas Leena juurde.
„Kõige pealt peaksite aga riiet ja sidemeid muretsema.“
„Seda tõin juba kaasa. Arwasin juba, et seda tarwis on. Aga ei tea, kas sellest küllalt saab.“
Ja noor neiu wõttis kaenla alt puhta, kui ka wana ja osalt lõhkise lõuendi-liua.
„Äärest wõime paar pikka sidet lõigata,“ ütles ta. „Hoidke otsast kinni, herra Huber!“
Ka käärid oliwad õmblejal kaasas. Ta lõikas lina serwast kaks kämbli-laiust riba ära ja seepeale lina pooleks. Kõik see läks nii ruttu ja osawaste, ning noor neiu walitses korraga niisuguse rahu üle, nagu oleks ta praegu haawalaatsaretist tulnud… Siis algas ta wagusi, ilma häbita, ilma kartuseta, haawade pesemist tüki lõuendiga, mida ta apteegist toodud wedelikuga niisutas.
„Oo, missugused haawad,“ sosistas ta töö juures, „missugused koledad haawad! Nagu nüri noaga puretud! Luud peaaegu wäljas! Ja igal pool witsapinnud liha sees. Ei, nii ei lähe, pinnud peame enne wälja noppima.“
