177
Ja ta hakkas pindusid noppima. Kui haige, põletawat rohtu haawade peal tundes, walu pärast waljumine oigas, waigistas teda Leena sõnadega:
„Oleme warsti walmis! Oleme warsti walmis! Weel natuke kannatust!“ Ja ta silmad lõiwad jälle niiskeks.
Konrad Huber asus neiule appi. Sellewastu seisis Lutz üleskääntud warrustega tegewuseta kõrwal. Ta silm wiibis aineti „halastaja õe“ peal. See tumm, mõtlew pilk näis mitut keelt korraga rääkiwat. Mida ta aga rääkis, oli wist noorele mehele eneselegi weel tume ja segane. Teame meie siis õieti öelda, üksikult ära seletada, mida meie haruldase, hingesse mõjuma, werd elamawalt liikuma panewa pildi ees tunneme? Ja niisugune algupäraline, kõrge, wapustaw pilt seisis siin praegu Mathias Lutzi silma ees… Seal werised, lõhutud ihudega ägawad mehed kummuli asemete peal, nende peal halastawal kumardusel noor tütarlaps tegew, kelle hirmunud lapse-silmadest kaastundlik haledus, kelle õrnast lapse-näost aitamise-agarus, heategemise õhin helgiwad. Ja kõige selle peale heidab aknatest wiiliti sissewoolaw ehapuna wärisewat, lepitawat kanta. Ning halastaja õe noore, walkja pea ümber wirwendab õrnalt, salalt helkjas paiste…
Mathias liigutab ennast alles, kui Huber teda hüüab. Haawad on pestud, neid waja kinni siduda. Sidemete ümberpanemine nõuab tugewamat abi, sest haawatuid waja tõsta. Mathias ärkab sügawast mõttest ja läheneb koikule, mille peal ta isa puhkab. Ta pole aga weel kätt haige külge pannud, kui uks lahti läheb ning mamsel Bertha Wittelbach sisse astub.
Ta jõudis täna lõunaks laewaga Peterburist tagasi. Mathias teadis seda, oli teda ka näinud, aga Bertha oli sõidust nii wäsinud ja merehaigusest nii roidunud, et ta
