191
peksmise aastapäew, seda peame pühitsema,“ kahmab kiwi maast ja wiskab komandandi korteri aknate wastu. Tema eesmärgi järele teewad ka teised. Mõned kiwid lähewad märki.
Ruttu peidawad kõik kolm endid seepeale lähedal olewate wanade kindluse-jätiste sisse ära. Et paik inimestest täieste tühi oli, siis oleksiwad nad ka nägemata ja leidmata jäänud; kaks neist peasesiwadki ilma hädata koju. Kolmas aga jäi wallatuse ja uudishimu pärast peidupaika maha, et näha saada, mis tagajärjed „pommitamisel“ saaksiwad olema. Teda nähti aga, wahisoldat wõttis ta kinni ning esimesel ehmatusel andis ta ka oma kaaslased üles. Need wõeti weel selsamal öösel kodust wangi ja wiidi Toompea lossi peawahi peale, kus esimene süüdlane juba istuski.
Teisel päewal mindi noortemeeste pärast komandandi parun wan der Salza palwele. Asjata! Parun oli nimelt ammugi märganud, et Tallinna elanikud tema peale Anija meeste peksuloo pärast meelepaha kannawad. Tema eest põigati uulitsal kõrwale wõi temast mindi teretamata mööda. Ja nüüd oli seda waenu weel koguni wägiwaldse tembu läbi awaldatud. See nõudis eeskujulist karistust. Et komandant kaebtuse tõstmata-jätmisest kuuldagi ei tahtnud, siis pidiwad süüdlased kõwa karistust kartma, sest asjal oli enam-wähem politikaline laad.
Hommikul lähed ametnik R. tawalisel tunnil teenistusesse. Seal ütleb talle üks ametiwend, et üks tema ligidane sugulane selle ja selle süü pärast peawahil wangis istuda, ja et noortmeest, nagu tema seltsimehigi, parun Salza järelandmatuse pärast wali karistus oodata.
Peastmiseks pidi midagi sündima, ja nimelt ruttu.
Keiser Aleksander II. oli sel ajal Haapsalus mereweel ja tema kaaskonnas oliwad kindral-kuberner würst Suworow,
