196
Ta pidada meistri wastu uueste rändamise-himu ilmutama, muidu aga otsekohesemalt eesmärgi poole tüürima.
Ta istuda papaga sagedaste õlleklaasi juures. Lasku ta ääri-weeri mööda mõned sõnad kukkuda. Nii puudutades, katsudes, naljatades. Nõnda, et ta wanameest mitte just kindla otsuse ette ei tuubi, aga temalt ta arwamise wälja meelitab…
Mathias mõtles seda kuuldes jälle, et ta kawala, rebase-kawala naise saab. Ta lubas kõik teha, mis nõuti, aga iseäranis õnnelik ei olnud ta seejuures mitte. Weidi liig palju kometit. Tema polnud niisuguste näiteosadega hästi harjunud. Kui teda ta oma tahtmise järele oleks lastud teha — ta oleks sedamaid meistri ette astunud ja küsinud: „Kas annate mulle oma tütre naiseks wõi mitte?“
Seda mõtet awaldas ta ka mõrsjale. See aga ütles:
„Muidu kõik wäga hea, aga kui ta sulle niisama otsekoheselt wastu ütleb: ‚Ei, ma ei anna?‘ Siis oled omale ja temale kõik teed kinni pannud. Ei, uksega tükkis ei wõi majasse kukkuda. Meie peame ühest uksest tasa sisse astuma, mis kogemata lahti jäänud, ja niisugust ust peame otsima.“
„Peame waritsema ja luurama ja hiilima,“ lisas Mathias juurde, ning mitte ilma kibeduseta.
„Sinna pole kord midagi parata, kallim! Ainult nõnda wõime eesmärgile jõuda.“
Mathias ohkas, pidi aga tõotama, määratud rada käia.
Ta tahtis ka sõna pidada. Aga sõnapidamisega wastikutes asjades on täbar lugu. Mathias leidis, et seks ikka weel aega on. Kui mitte täna, siis homme, ja ülehomme on ka weel päew! Täna ei olnud meister õllelauas küllalt heas tujus, homme polnud seda kosilane ise, ülehomme oli aga pealtkuulajaid, ja nõnda edasi… Ja kui siis kanna-
