246
ja pikkamisi wastu põrandat. Warsti läks uks lahti ning sisse astus wäike, wimmas seljaga mehike, topsuga öömüts peas, puust kingad jalas, sinine lakaga põll ees ja suureruuduline woodrita kuub seljas. Kumbagis käes kandis ta kolme õllepudelit. Nähes, et laua ääres ainult kaks selli istuwad, ajas härberi-isa suu kentsaka imestamisega lahti.
„Kas teie mõlemad tahate weel kuus nuia laket pintslisse pista?“ küsis ta oma tüsedal kõnewiisil, mis igale härberi-külalisele nii tuttaw oli.
„Miks mitte?“ wastas Huber.
„Teie mõlemad — Huber ja Lutz? Püha ristike, siis pean ju tööwoorimehe tellima, kes teid pärast koju weab!“
„Ole mureta, isa,“ naeris Huber, „meie joome sinugi laua alla, kui me kord peale hakkame. Waata parem järele, kui palju sul all seda laket weel tagawaral on, ja kanna hoolt, et meid siia wagusasse nurka keegi tülitama ei tule. Meie peame sõjanõuu.“
Kuna wanamees pead raputades minema läks, kallas Konrad klaasid uueste täis, lõi Mathiasega kokku ja hüüdis rõemsalt:
„Herra Oskar Brandti terwiseks!“
Lutz wõttis klaasi suu pealt tagasi.
„Mis see tähendab?“
„See tähendab, et herra Oskar Brandt kord meie meistriks saab, kui Jumal talle meelt ja mõistust ja natuke õnne annab.“
Lutz pani klaasi puutumatalt laua peale.
„Nüüd lõpeb aga hobusegi kannatus!“ hüüdis ta. „Praegu tahtsid ju sina meie meistriks saada!“
„Tahan weelgi, kulla Mati, aga ma ei taha mamsel Bertha Wittelbachi mitte!… Kui isa Peterson õlut tõi, ilmus mulle mu Gusteli waim Rheini äärest, hoiatas mind
