258
made eest langes nagu kae, ta nägi korraga, kui kaugele ta kirglises ärewuses oma seisuslise, kõige pealt aga oma naisterahwalise uhkuse oli unustanud. Seda pidi talle juba meelde tuletatama! Ja et mässawa wiha ja näriwa armukadeduse pärast kõik õrnemad, pehmemad tundmused ta põues maha oliwad surutud, siis sünnitas see uus haaw, mis ta uhkus saanud, seal ka ainult kihwtist, ülewoolawat mõrudust.
„Ma tänan Teid selle meeldetuletuse eest,“ hüüdis neiu ennast sirgeks ajades ja kõrgilt, põlastawalt tema peale maha waadates, „aga seda polnud mitte tarwis. Bertha Wittelbach wõib ennast silmapilguks ära unustada, aga ta toibub ise jälle meelemõistusele. Ja nüüd on ta toibunud!… Isand Lutz, ma kahetsen südamest, et ma seda mitte waremine ei teinud, mis ma täna teen ja mis teie-sugusele külast tulnud elukale ainult omane on: seal on uks, isand Luts!… Pidage meeles, et Bertha Wittelbachil mitte tarwis ei ole, Teie kätt ja armastust kerjata; selleks on ta ikka weel Bertha Wittelbach ja mitte mõni toatüdruk, mitte mõni saunaeide-tütar, mitte säherdune kaup, keda ema sitsirätiku ja waka wilja eest noortele elumeestele müüb. Teie olete omale õige naise wälja walinud, ainult niisugune wõib Teile kohane olla!… Ja nüüd weel kord: seal on uks, isand Luts!…“
Ta pööras selja ja wuhises uhkelt nagu wou teise tuppa.
Mathias seisis kahwatanud näoga paigal. Rasked sõnad, mis teda ennast puutunud, jätsiwad ta kaunis külmaks; aga musta laimdust kuuldes, mis Leena peale maha sadas, tundis ta, kuda kuum weri talle pähe tõusis, ning ainult kõige suurema waewaga suutis ta oma ägedust talitseda ning meeles pidada, et tal wihase naisterahwaga tege-
