262
|
teisiti! Ma olen kõik läbi mõtelnud, kõik ära kaalunud ja selgusele jõudnud, et ma suurt ülekohut teeksin, kui ma Teie käe wastu wõtaksin. Uskuge mind, meie elu ei saaks mitte õnnelik olema. Minu süda, mis mind ialgi pole petnud, ütleb mulle seda. Armas sõber, leppige sellega ja püüdke oma nõuu unustada! Ärge mõistke mind hukka, ärge waewake oma südant, waadake kaine pilguga ringi, ja Teie saate leidma, et Teie õnn Teile mujalt wastu naeratab. Ainult ühte kirja julgen ma Teilt weel paluda, nimelt seda, milles Teie mulle mu tänamata wastuse andeks annate ja mulle kinnitate, et Teie oma ekslise mõtte õnnelikult ära olete unustanud… Oma kõige kallima sõbra kätt pigistades |
Hubert nägu oli kirja lugedes pikaks ja ikka pikemaks weninud. Ta hoidis paberilehe tulele nii lähedale, nagu ei suudaks ta uskuda, et ta silmad õieti loewad. Ja kui ta lugemise lõpetanud, hakkas ta uueste otsast peale ning luges nüüd poolwalju healega, et ka ta kõrw kuuleks, mis paberi peal seisab.
„Nüüd söögu mind aga rotid elusalt ära!“ hüüdis ta siis punetawal näol, kuna ta käsi kirjaga lõdwalt põlwe peale langes. „On siis seda ilmas enne kuuldud! See tüdruk on lihtsalt mõistuse kaotanud!“
„Tema kirjast kõneleb minu arwates wäga selge mõistus,“ heitis Lutz norus peaga wahele.
„Siis pole see kiri tema kirjutatud!“
„Seda arwasin mina esiotsa ka. Aga mul on tema käest weel üks kiri, mis waremalt tuli, ja nii nägin ma mõlemaid wõrreldes, et neid üks ja seesama käsi on kirjutanud.“
