285
Tõeste, rohkem Mathias elult seda puhku ei pärinud. Ta soowis ainult, et see nõnda jääks. Ikka ja igaweste.
Nooriku perenaise-omadusi ei panda abielu esimestel nädalatel tähele. See tuleb alles hiljem. Iseäranis puudusi ja wigu ei märka mehe armastaw silm. Mathiasele hakkasiwad aga tema nooriku perenaise-omadused waratselt silma paistma, sest nad oliwad head. Leenal oli iseäraline anne, pesa ehtida, teda soojaks ja lõbusaks teha. Ikka mõistis ta mehe meelt millegi uuega rõemustada, midagi toime saata, mis silmale meeldis, wõi midagi lauale kanda, mis suule maitses. Ta näis oma ainumaks ülesandeks ja otstarbeks pidawat, mehele rõemuks ja lõbuks elada ja töötada…
Noorpaari õnn oli täielik.
Ja see õnn pidi rusudeks kokku langema!
Kui seda Mathiasele keegi oleks ette kuulutanud, ta oleks niisuguse narri wälja naernud…
Mida ligemale kewade nihkus, seda sagedamine hakkas Mathiasele nooriku hingelises olekus midagi silma torkama. See oli ajuti, äkitselt tema üle tulew rahutus. Ta wõis keset elawat juttu korraga mõttesse jääda ja nagu tagurpidi waatawa, tühja pilguga tema otsa wõi maha wahtida. Ta ärkas siis iga kord nagu unest — ehmatades, tagasi tuksatades. Mathias ei mõistnud omale seda rahutust seletada ja Leena ise püüdis seda maha salata. Et aga niisugusele olekule ikka jälle harilik seisukord järgnes, et nooriku rõemus, lõbus tuju ikka jälle nagu naerataw päike pilwe tagant nähtawale tuli, siis polnud Mathiasel asja, abikaasa pärast tõsisemalt mures olla. Wõib ju olla — mõtles ta — et see olek, mida mina ei tundnud, Leena loomuses ikka on peitunud, mis aga minu meelest nüüd selgemalt ja sagedamine nähtawale tuleb, sest et ta alatasa mu silma all
