296
„See on minu mees,“ wastas Leena tasa, aga hirmsa rõhuga.
Emand Brink astus sammu tagasi. Ta paks, lai, lõkendaw nägu awaldas suurt ehmatust.
„Teie mees! Kuda — kuda tuleb Teie mees —“ ta jättis sõna pooleli ja ta pilk käis ähwardawalt ühe lapse pealt teise peale, kes kohkunud silmadega tema kõrwal seisiwad. „Minna ja Hedda, kes Teist tegi sellele herrale ukse lahti? Ja, Teie, emand Lutz, kes andis Teile luba siia tuppa tulla?“
Mõlemad süüdlased waikisiwad. Wäike Hedda nilpas wiimaks keelt ja tahtis nähtawalt oma süütaust seletama hakata, kui wõeras isand talle ise appi tõttas.
„Minu sissetulemise pärast pole siin kellegil süüdi,“ ütles Lutz. „Ma astusin Teie tütrele järele, kui ta, wäljast tulles, ukse lahti tegi, ja see oli mul teada, et minu naine siin Teie juures elab.“
„See oli Teil teada?“
„Ja, emand Brink. Kui Teie seda salajas pidasite, siis olete oma saladust halwaste hoidnud.“
„Kes Teile seda teada andis?“ hüüdis majaemand ärewusega, mis ta näo päris tõmmuks muutis.
„Selle inimese nime tahaksin ma isegi teada saada,“ wastas Mathias imeliku litsutud healega. „Sähke emand, siin on teatus, misläbi mind Teie majasse juhatati. Ja nüüd lubage, et ma oma naise siit ära wiin. Mis sündinud on, tahan ma tema oma suust kuulda saada… Kui see laps tõeste tema on, siis wõib ta tema kaasa wõtta.“
„Ilmkuulmata nurjatus! Tõeste ilmkuulmata nurjatus!“ kukkus ämmaemand sajatama ja põhjama, kui ta Mathiase „aprillikirja“ üle lugenud, „Ma tahaksin teada
