308
„Mul käis kuum hoog üle ihu. Kas see mees mitte sinu pärast linnas ei ole? torkas mul mõte peast läbi.
„Wärisewal käel tegin lõuna-laua walmis ja kutsusin paruni, kes kirjutuse-kambris sulega töös oli, sööma.
„Kas paruni herra teab, et R. talitaja köögis ootab?“
„Tean küll. Anna talle pärast paar klaasi wiina ja midagi süüa!“
„Mis ta siit siis tahab?“
„Kui uudishimuline sa oled!“ naeratas parun, ja lisas salalikult juurde: „Wõib olla, et mul teda tarwis on!“
„Ta sõi lõuna ära ja andis mulle uusi käskusid, millest ma nägin, et ta täna koju tahab jäädagi. Tunni aja pärast pidada ma kohwi liköriga tooma, hiljemine keldrist kolm pudelit wahuweini üles muretsema ja jää sisse panema. Ka õhtust soowis ta täna kodus süüa. Jents olla temale seks mõndagi sisse ostnud, mida ma sahwrist leida.
„Nõnda läks ka pärastlõuna mööda, ilma et ma majast wälja oleksin peasenud, ja õhtu jõudis kätte… Talitaja Rüütel istus ikka weel köögis. Ma tuletasin teda herrale jälle meelde. Parun lõi käega ja ütles, eks ta wõida istuda ja öösekski jääda — Jentsi toas olla ju säng prii…
Pärast õhtusööki laskis parun weini jääriista sees lauale tuua ja kapist kaks klaasi anda. Ta kallas mõlemad klaasid täis ja käskis mind oma juures istet wõtta — tal olewat minuga pikemalt kõneleda. Ma tõrkusin wastu, pidin aga, et teda mitte pahandada, wiimaks järele andma, temaga klaasid kokku lööma ja jooma. Siis ütles ta, et ta minu asjus nüüd otsusele jõudnud. Ta ei raatsiwat minust mitte ilma jääda…
„Paruni herra tahab mind siis ikka tõeste maale tagasi saata?“ hüüdsin mina.
