Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/308

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

307

wanema wäimehe mõisas wiibiwat. Minu ajutine elamisetäht, mis ma politseist saanud, oli ajast juba ära, ning uut wõis politseimeister mulle, nagu ma juba näinud, ainult kuberneri käsul anda. Siiski wõtsin nõuuks, järgmisel päewal weel politseimeistri palwele minna. Enne tahtsin paruni wiimast otsust ära oodata ja, kui waja, tema südant palwetega püüda liigutada. Ma mõtlesin kas wõi põlwili ta ette maha lasta ja ta kätele sada korda suud anda…

„Järgmisel hommikul ei rääkinud parun Riesenthal minu asjast sõnagi. Ma ise ei julenud ka peale hakata, sest ma kartsin tema otsust, kartsin, et ta mu wiimase lootuse-lõnga korraga katki lõikab. Ta oli mu wastu lahke nagu kunagi, ja palus mind omale teist pruukosti walmistada, sest tal ei olla täna aega klubisse sööma minna. Lõunasöögi pidada ma talle aga aktsia-klubist koju tooma. Seda oli kord ennemalt, kui parunil peawalu olnud, toapoiss Jents toimetanud, ja ma panin imeks, miks parun täna minule niisuguse käsu andis. Aga kui ma Jentsiga kokku sain, kuulsin temalt, et ta tunni aja pärast maale sõitwat. Parun saata linnast teomeestega mööblid ja kõiksugu õrnaid asju oma mõisa, ja teda kästud kaasa sõita, et weo üle walwata; muidu wõida mehed endid täis juua, koormad ümber ajada ja asju purustada. Jents oli ootamata teekonna üle wäga tusane.

„Minu toimetused pidasiwad mind nii kinni, et ma kella kuueni pärast lõunat mõteldagi ei wõinud politseimeistri juurde minna. Kui ma klubist lõuna-söögiga tagasi jõudsin, leidsin köögis ühe külamehe istuwat. Ma tundsin ta sedamaid ära — see polnud keegi muu kui R. walla talitaja Mats Rüütel, parun Riesenthali alandlik ja sõnakuulelik ori.

„Ma küsisiu, mis asja pärast ta meil olewat. Tema kostis lühidelt, ta oodata paruni herra käskusid. Missuguseid käskusid? Seda tema ei teadwat.