326
ta sinu oma! Kuidas, Mati? Kas sa ei tea, et ka leskesid naisteks kositakse? Need on enne ka teiste omad olnud. Kellel täie aruga inimesel tuleks meelde leskesid sellepärast põlata?… Mati, ma pidasin sind mõistlikumaks, kui sa oled! Mati, ma ei ole sinu sõber enam, kui sa oma naise weel õnnetumaks teed, kui ta juba muidugi on!“
Mathias Lutz wahtis käsipõsekil oma ette maha. Õiguse pärast kõneles sõber sedasama, mida ta oma peas juba isegi harutanud. Ta oli enesele juba kõik põhjused ette pannud, mis Leena poolt rääkisiwad, oli teda wabandada, süüst puhastada püüdnud. Kuid tal elas weel teine heal põues, ja see waidles wastu. Kui ta oma kainet mõistust suutis rääkida lasta, siis ei leidnud ta sellest inimesest tõeste mitte süüd. Tõstis aga ta enese-armastaw süda healt, siis oli seesama inimene must patune. Ta on süüta ja ta on siiski süüdlane — see oli iga kord kaheharuline otsus, mille juurde ta jõudis, ning wõitlus hakkas otsast peale, kuni ta uueste selle surnud punkti peale tagasi jõudis.
Huber waikis. Ta tahtis teda aru pidada, wõidelda, selgusele jõuda lasta. Ta ei olnud seeüle sugugi kahewahel, kumb heal sõbra rinnas lõpeks wõidab, ehk olgu siis, et Mathiase armastus Leena wastu wähem ja nõrgem on, kui ta seni arwanud.
„Konrad,“ ütles Lutz wiimaks, kuna ta oma punastatud äärtega silmad argselt tema peale lõi. „Ma lükkan oma otsuse niikauaks edasi, kuni ma selgeste tean, kas ma ilma temata wõin elada wõi mitte. See mõte on mulle weel segane. Niikaua, kui ma kindla tõe kätte olen saanud, pole Leenal ega tema lapsel minu poolt midagi karta.“
„Õige, Mati, wäga õige!“ hüüdis Huber ja hakkas mõlema käega ta õladest kinni. „Inimene ei pea oma otsuseid ialgi äkitselt ja läbikaalumatalt tegema. Ja nüüd,
