332
ilma soowita, ilma tarwiduseta! Kui midagi minu süüd suudab tasuda, ununema panna, maha matta — ma tahan seda teha! Mati, minu terwe elu peab ainult tänu olema, tänu sinu armu eest, mis sa mulle praegu kuulutad!…“
Ja nad wiibisiwad kaua, kaua üksteise kaenlas ja pühitsesiwad südamete ja suudega õnnelikku leppimisepidu…
21.
Järgmistel päewadel awaldas Mathias Lutz tõsist püüet, oma hingelist tasakaalu jälle kätte saada. Ta hakkas korrapäraliselt tööl käima, jäi õhtutel koju, näitas Leena wastu harilikku lahket olekut ning hoidis igast mõttest ja jutuainest eemale, mis wiimase aja raskeid sündmusi meelde oleksiwad wõinud tuletada.
Juba hakkas noor naine kergemalt hinge tõmmama, tulewikule rahulikumalt wastu waatama. Omalt poolt tegi ta kõik, mis iganes wõimalik, et mehe meelt lahutada, ta haawatud hinge parandada ja kosutada, talle kodu armsaks ja lõbusaks teha. Ta seadis iseenda isiku, oma terwe mina, kõik oma soowid ja tahtmised, täieste mehe meelewallale alla, nii et ta muud ei olnud, kui tema sõnakuulelik, tumm wari. Ja Mathias näis sellega rahul olewat, ennast seejuures waigistawat, minewikuga lepingule jõudnud wõi wähemast teel selle eesmärgi poole olewat.
Kuid Leena ei lasknud ennast liig kaua eksitada — selleks oli ta armastaw silm liig terane, ning Mathias ei suutnud enese üle liig kaua walitseda — selleks oliwad kääriwad tundmused ta hinges liig wägewad. Noorik hakkas sala hirmuga tähele panema, et Mathias oma ööd rahutumalt mööda saatis, et ta salaja mõtete ja tundmustega heitles,
