Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/35

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

34

abi kutsuda; siis pistis ta kaks sõrme suhu ja wilistas waljuste. Talle wastati kohe: puiestiku poolt kuuldus suure koera madal haukumine. Siis kahisesiwad põesad, ja määratumate hüpetega lähenes wäikese wasika suurune wesi-hall, kärbitud kõrwadega Daani dogge-koer. Ta kargas esmalt haukudes oma noore peremehe najale püsti; see tõukas ta aga tagasi, ja nüüd nägi ta puu all seiswat wõerast külapoissi, kelle otsa ta lahtistel lõugadel oma weidrate, walge portsellani karwa silmadega wahtima jäi.

„Poiss, kas näitad nüüd, mis sul kompsus on wõi mitte?“ hüüdis noorherra kähisewa healega.

„Ei näita.“

„Siis ässitan koera su kallale!“

„Ärge ässitage — ma löön koera!“ hoiatas Mait ja asus tugewamine oma jämeda reisikepi ümbert kinni.

„Sultan, wõta!“ karjus noor parun Saksa keeli.

Möirgawa haukumisega kargas suur koer wõera poisi peale. Lähemal pilgul pidi ta tema kõris kinni olema. Kuid wälgu-kiirusel oli Mait kompsu kaenla alt maha pannud ja puu taha wilksatanud. Koer hüppas esimese hooga wastu puutüwi ja prõntsatas tagasi. Wihase, hulguwa haukumisega tikkus ta aga uueste kawala wastase kallale. Seal wingus Maidu malakas ja langes raske hoobiga koerale otsekohe selga. Waene Sultan käis korraks kukerkuuti ja taganes siis ruttu, walu pärast kaeblikult kilgates.

Wastase kerge wõit pani aga noorherra wiha alles leegitsema.

„Kuda sina lurjus minu koera tohid lüüa!“ karjus ta wahutades. „Oota, ma tahan sind õpetada!“

Ta hüüdis koera tagasi, ja teda uueste poisi peale ässitades, tikkus ta nüüd ka ise tema kallale. Kuna Sultan Maidu hõlma külge asus ja selle lõhki kiskus, hakkas noor