Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/37

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

36

Sedamaid laskis noor parun wastase küllest lahti.

„Sultan, siia!“ käskis seesama heal, ja ka koer kuulas sõna, ehk küll wastumeelselt urisedes ja wõidurikkale wastasele hambaid näidates.

Keset lahingipaika seisis käskiwalt umbes wiiekümneaastane kõrge kaswuga ja tugewa kehaga herra. Ta lihaw, priske punaga kaetud nägu, mille mõlemat põske neerukujuliselt hall habe ehtis, awaldas elawat wõerastust. Küsiwalt käis ta uhke, iseteadlik pilk wõera külapoisi pealt noore paruni ja selle pealt wihase koera peale, kes, oma peksetud keha lakkudes, wana herra jalge ette maha oli heitnud.

„Gotthard, mis siin oli?“ kordas wiimane oma Saksa keeli küsimust, kus juures ta nooremehe surnukahwatut nägu ja tema paljast, sassi aetud pead waatles. „Ma nägin sind selle poisiga kisklewat. Mispärast? Mis ta tegi? Kes ta on?“

„Ta oli minu wastu häbemata,“ litsus poiss hammaste wahelt, kuna ta rind lõõtsutades tõusis ja wajus.

„Mil wiisil?“

„Ta ei andnud mulle mu küsimiste peale wastust; ta lõi minu koera…“

„Soo! Ja kes ta on? Mis ta siit tahab? Kuidas sattus ta siia mõisa puiestikku?“

„Seda küsi ta enese käest, papa! Ega tea, kas ta sullegi tahab wastata. Näib wäga kahtlane isik olewat. Wast mõni waras. Tal on komps kaasas, mida ta näidata ei taha.“

Parun Adalbert von Riesenthal pööras wõera poisi poole.

See seisis, wõitluse-ärewusest wärisedes, puu najal. Ta oli juba mahti leidnud, oma kompsu jälle kaenlasse wõtta. Ta haljaste nööpidega sinine kuub ja sedasama karwa kintspüksid oliwad paarist kohast lõhki kistud ning käsi, mis