Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/69

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

68

anda, isegi wanematel õpipoistel, isegi meistri tüdrukutel. Sellide seas — neid oli Wittelbachil kaheksa meest — oliwad mõned toored ja õelad; neilt pidi Mait wahel löökisidki wastu wõtma. Niisama sai poiss meistri emanda läbi palju kannatada.

See oli inimene, kes kõiki tema mehe leiwas olewaid teenijaid nagu madalamat liiki elukateks pidas, iseäranis aga Maitu, kelle talupoja-seisust ta ei unustanud. Wara hommikust hilja õhtuni oli emand jalal, jooksis toast tuppa, trepist üles ja alla, pistis igale poole oma nina ja tõreles wahet pidamata nagu lõbu pärast. Juba oli Mati seda teinud, juba seda tegemata jätnud; juba jäi ta liig kauaks wälja, juba oli ta emandale wastu julenud rääkida. Aga mitte ainult Mati ei kannatanud tema pahura loomuse ja walju walitsuse all, waid kõik kuus õpipoissi, kõik muud kodakondsed, ja mitte kõige wiimaks meister ise.

See oli hea südamega, lõbusa meelega inimene. Ta püüdis igas asjas heaga läbi saada ja pigistas wäikeste süüde kohta heameelega teise silma kinni. Ta ei seisnud küll mitte just oma õrnema poole tuhalabida-walitsuse all, aga palja rahu-armastuse pärast andis ta temale sagedaste järele, ka siis, kui emanda pool awalik ülekohus oli. Nii pea, kui töökojas õhtul tegewus lõpnud, sõi ta kõhu täis ja läks Kanuti gildesse wõi mõnda joogimajasse, kus ta omasugustega ümarguse „tüwelaua“ (Stammtisch) taga kokku sai, „klaasi õlle juurde rahu otsima“, nagu ta ise ütles. Õhtuse wäljaminekuga oli ta nii harjunud, et ta enese nagu haige tundis olewat, kui ta kord mingil sundiwal põhjusel pidi koju jääma. Niisuguse ümarguse laua ümber istuti siis koos, popsiti pika warrega piipu, rüübati õllemärjukest, puhuti igapäewast labast juttu ja heideti kõige pealt nalja, mille üle kaua ja waljuste naerdi.