67
„Õige jah,“ kiitis meister lõbusal tujul. „Edespidi õpi oma nime nõnda kirjutama: Mathias Lutz. Su liignimel on siis pikem saba taga, ja pikk saba on uhkuse märk.“
Mait laskis neid naerda ja pilgata — temale oli tähtsam, et ta koha leidnud, ja pealegi nii suure meistri juures. Mõne kogelewa sõnaga awaldas ta Wittelbachi isandale selle eest tänu.
„Kas tahad kohe täna ametisse astuda?“ küsis meister.
„Hea meelega,“ wastas Mait.
Meister palus abikaasat, Matile puhast bluusat, käsitöölise kohaseid püksa ja tuhwlid otsida, sest talupoja kintspükstes ja pasteldega ei wõida ta uut õpipoissi töökojas esitleda. Ise aga läks wanemale sellile asja teatama. —
Nõnda sai Mait Luts meister Wittelbachi juurde tisleri- ja puunikerdaja-ametit õppima. Sissemaksu poolest tegi meister temaga teisiti kui tawalikult: ta wõttis temalt üksnes kakskümmendwiis rubla wastu. Siis tegi ta tingimiseks, et poisi isa warsti linna tuleb ja kinnitab, et ta poja kuueks aastaks meistri juurde annab.
Warsti astus Mait sinikirjus tööriides meistriga töötuppa, kus teda sellidele kui uut õpilast tutwustati. Saksa keelt ta weel ei mõistwat — seletas meister — aga ta tahta seda ruttu kätte õppida, mispärast igaüks teda õpetada püüdku ning temaga kohe hakatusest peale seda keelt kõnelegu. —
Kui aga Mait oli arwanud, et teda warsti mõne kergema töö peale pandakse, milles ta oma tulewast ametit wõiks õppima hakata, siis eksis ta. Talle ei antud tööriistu ega töömaterjale kätte, waid teda peeti osalt kojameheks, osalt köögitüdrukuks, osalt jooksupoisiks ja meistri perekonna ning sellide ümardajaks. Kõigil oli õigus temale käskusid
