10
Wanapagan wihastab, et kuninga tütar ta juttu ei usu. Läheb kasti juurde, hakkab wänta ringi ajama. Kastist kohe pisukesed mehed wälja. Need kaswawad kord korralt suuremaks ja on pea täie mehe suurused. Ja missugused mehed weel: kullatud mundrid seljas, kullatud mõõgad käes, kuldkiiwrid pääs. Soldatil tahawad silmad kustuda nende toredust nähes.
Iga kord, kui wanapagan wänta keerutas, tuli mitu tosinat soldatisi kastist wälja. Wanapagan keerutas wänta teist pidi ja soldatid kadusiwad kõik jälle kasti.
Selle pääle ütleb wanapagan kuninga tütrele: „Kas näed nüüd? Ses kastis on mul nii palju wäge, et terwe maailma wõin ära wõita!“
Soldat mõtles: „Tuhat ja tuline! Niisugust kasti läheb just mulle tarwis. Mis ta siin põrgus wedeleb!“ Tõuseb laua tagasi ülesse, wõtab kasti kaenlasse, läheb uksest wälja. Wanapagan ei näe midagi.
Soldat kohe kodu poole kõmpima. Mõtleb ise: „Eks ma nüüd tea kuningale kõik ära rääkida, kus kuninga tütar oma seitse paari pastlaid kulutab. Minu asi läks hästi. Nüüd wõin igapäew ise kuningaks hakata. Süüa saan nii moodi, kudas ise tahan. Hääd saapad mul jalas, hää müts pääs. Kui see müts mul pääs, ei näe mind keegi. Wõin raha wõtta igalt poolt, kuhu aga lähen. Päälegi mul weel tubli kast kaenlas. Säält saan kohe tuhanded soldatid korraga kätte!“
Nõnda mõteldes jõudis soldat sinna tagasi, kust esmalt tulema hakkas. Waatab ülespoole: ei redelit näha kusagilgi. Kudas nüüd maa pääle tagasi saab? Mõtleb ise: „Tühja kah! Ei märganud põrgust keele kastet kaasa wõtta. Oleksin wõinud siin rüübata ja hääd nõuu pidada, kudas maa pääle pääseda.“
