9
wad jälle edasi. Soldatil imemüts pääs; sellepärast ei näe tüdrukud teda.
Natukese aja pärast jõuawad nad toreda maja juurde. Selle järele, mis soldat tüdrukute jutust aru sai, pidi see põrgu olema.
Toapoiss tuleb wasta, juhatab tüdrukud tuppa. Wanapagana perekond wõtab tüdrukud hõisates wasta. Laud kallist rooga täis. Kuninga tütar kohe sööma. Istub wanapagana poja kõrwa.
Soldatil kõht ka ammugi tühi. Istub niisama lauda, aga ilma kellegi nägemata. Põrgulised panewad imeks, miks täna road laual nii kasinaks jääwad. Ei saa sugugi aru, kuhu suured liha päntsakad saawad.
Soldat sööb kõhu täis. Mõtleb: ega hüwa rooga iga päew saa.
Kuninga tütar räägib, et soldat teda wahtima jäänud. Soldat aga ei saada milgi kombel aru kätte, kus kuninga tütar käib ja seitse paari pastlaid ühe ööga ära kulutab. Ütleb teistele: „Homme saab soldati pää otsast ära raiutud. Soldat on ju kolm ööd walwanud. Minu isa on aga ütelnud, et kes kolme ööga aru kätte ei saa, kus ma käin, see peab surema!“
Wanapagan ütlema: „Sa rääkisid soldatist. Kas tead, mul on ka soldatisi!“
Kuninga tütar küsima: „Kus nad on? Ma olen juba nii mitu korda siin käinud, aga et ole üht ainustgi näinud!“
Wanapagan wasta: „Kas näed seda wäikest kasti sääl nurgas. See on soldatisi täis!“
Kuninga tütar naerab: „Mis soldatid need on, kes sinna kasti mahuwad? Minu isal on nii suured soldatid nagu mina olen!“
Soldat mõtleb iseeneses: „Mis sina räbal nüüd ka minu kõrwal oled! Küllap need soldatid oleksiwad, kes aga sinu räbala sugused oleksiwad!“
