Lehekülg:Kuninga-jutud Eisen 1906.djvu/50

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

49

maha ja ütles: „Siin on minu isa kodu. Siia jään minagi elama!“

Poiss hakkas seda kuuldes nutma ja õhkama: „Kas pean ma siis siia saare pääle surema!“

Kull aga wasta: „Küll ma sind koju saadan. Tule enne ometi mu isa waatama!“

Läinud edasi, jõudnud kahe pääga ussi pesa juurde. „See on minu isa!“ ütelnud kull poisile. Uss pugenud maa sisse. Ussi saba otsa ümber olnud sõrmus. See jäänud maa pääle. Kull wõtnnd sõrmusse, annud poisile ja ütelnud: „Kui sa selle sõrmusse sõrme paned, siis saad kõik mis soowid!“

Kull lennanud ära, jätnud poisi sinna. Poiss pistnud sõrmusse sõrme, heitnud magama. Hommiku ütelnud poiss: „Sõrmus, aita mind koju tagasi!“

Silmapilguga olnud poiss kodu. Nüüd soowinud enesele kõiksugu asjad: riided, tõllad, raha ja muud, mis talle tarwis läinud. Käinud tõllaga ja hobustega linnas sõitmas.

Kuninga tütar näinud aknast, kudas noormees mööda lossi esist sõitnud. Poiss näinud ka kuninga tütart. See olnud wäga ilus. Pidanud nõuu, kudas kuninga tütrega rääkida saaks. Tulnud sõrmus meelde. Soowinud, et kuninga tütar ta juurde tuleks. Kohe olnud kuninga tütar sääl.

Kuninga tütrele olnud poiss wäga meele pärast. Lasknud enese poisiga paari laulatada ja jäänud poisi juurde elama.

See aga ei ole imesõrmusse wäge sugugi tunnud. Korraga tulnud soldatid sisse ja wiinud kuninga tütre kõige sõrmussega ära.

Kuningas kohkunud tütre kadumise pärast ära. Saatnud kohe soldatid otsima. Suure waewaga leid-