50
nud soldatid wiimaks kuninga tütre ülesse. Poiss annud oma sõrmusse just kuninga tütre sõrme.
Kuningas olnud tütart nähes esiti wäga rõõmus, wihastanud aga hirmus kui kuulnud, kus tütar seni olnud. Lasknud laewa walmis panna, wiinud tütre laewa ja saatnud tühjale mere saarele. Lasknud tütrele sinna maja ehitada ja jätnud tütre siis üsna üksi saarele.
Seni mõtles poiss ühte lugu kuninga tütre ja oma sõrmusse pääle. Ühel päewal tuli talle meelde, et ta koera ja kassi oli surmast päästnud. „Ehk wõiwad need mulle sõrmusse kätte muretseda!“ mõtles ta. Käskis koera ja kassi enesele sõrmust tagasi tooma minna.
Koer ja kass jooksiwad kohe otsima. Jõudsiwad randa. Wesi ees ei pääse enam edasi. Hakkasiwad üle mere ujuma. Ujusiwad tüki maad. Kass wäsis ära. Ronis ometi koera kukile ja puhkas sääl kuni koer ujus. Kui koer wäsis, ronis ta kassi turjale.
Nii jõudsiwad nad wiimaks saarele ja läksiwad kuninga tütre juurde. Kuninga tütar tundis kohe ära, et need ta mehe koer ja kass on, ei saanud aga aru, kudas need sinna saanud. Andis neile süüa ja juua ja pidas oma kambris. Koer ja kass otsisiwad aga sõrmust. Saiwad aru, et see ühe karbi sees oli. Ei saanud aga sõrmust karbist kätte.
Korraga tuli kassile mõnus mõte: „Eks mina ole hiirte kuningas. Tarwis hiired appi kutsuda!“
Kass püüdis ühe hiire kinni ja andis sellele käsu, et see sada hiirt kokku kutsuks karpi ära lõhkuma. Ei need jõudnud ometi karpi läbi närida. Kass laskis tuhat hiirt tulla. Natukese ajaga oli sõrmus käes.
Üks hiir tahtis sõrmussega oma teed minna, aga kass ähwardas kohe hiire sugu kolme päewaga ära kaotada. Hiired jätsiwad sõrmusse rahule ja läksiwad oma teed.
