69
Aga ei poiss tea kellestgi. Waidleb wasta, et tema pole midagi näinud. Wiimaks aga seletab asjaloo ära.
Kuninga kõige noorem tütar hakanud kärneripoissi armastama. Igakord, kui wana peigmees sinna tulnud, teinud ta enese haigeks ja läinud salaja kärneri poisi juurde. Peigmees jäänud wiimaks üsna kurwaks, et pruut alati haige. Wanemad saanud aru, et tütar wigurit teeb. Tahtnud sundida tütart peigmeest wasta wõtta. Tütar aga ütelnud, et ta ei temale, ei ka kellegile muule mehele ei minna. Isa ütelnud:
„Kui sa tahad eluaeg üksi olla, siis lahku ka meist! Ma kustutan su nime omast raamatust, nagu ei oleks sind enam olemasgi.“ Isa kihutanud tütre minema.
Tütrel esimene asi — kärneripoisi juurde. Kärneripoiss wiskab sinise lapi maha — silmapilk sinine wägi nende ümber. Tema ja kuninga tütar kahekesti wäe keskel hobuste seljas. Läinud niimoodi hulk maad edasi. Lapp tulnud nendega seltsis maas edasi.
Poiss wisanud punase lapi ka maha. Silmapilk olnud nende ümber punane linn. Wäe pannud poiss linna elama, ise läinud kuniga tütrega kõige toredamasse lossi.
Hakanud waenuwanker weerema. Wõõras kuningas tulnud kuninga tütre isa wasta sõdima. Wõit langenud wõõra kuninga poole.
Poiss wisanud kõik lapid maha ja läinud oma wäega wõõra wäe wasta. Wõõras wägi nagu kadunud tema wäe eest ära. Wõit jäänud kuninga tütre isale.
Kuningas saanud aga aru, et wõitja tema endine kärneripoiss olnud, kes tema tütrega seltsis ära kadunud. Kuningas wõtnud nõuuks, kärneripoissi taga otsida.
Endine kärneripoiss läinud kodu, pannud mõõga laua pääle ja ütelnud kuninga tütrele:
