Lehekülg:Kuninga-jutud Eisen 1906.djvu/9

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

8

Soldat läheb nende ligi ja ütleb: „Sõbrad, mis teil wiga, et nii tülitsete?“

Mehed jätawad kisklemise järele ja kisendawad ühest suust: „Oi kroonumees! Seleta meie asi ära! Me ise ei saa sellega korda! Me oleme kuradid. Me pärisime ühe sugulase käest kolm asja: saapad, mis seitse penikoormat korraga astuwad; mütsi ja lina. Kes selle mütsi päha paneb, seda ei näe keegi. Ja kui see lina laua pääle lahutatakse ja üteldakse: lina kata lauda! siis on laud roogasid täis, üks kõik, missugusid soowid! Nüüd ei saa me aga kudagi wiisi toime. Igaüks tahab kõik need asjad enesele saada. Seda wiisi läheks küll lugu, et igaüks ühe asja saab, aga siis kaotawad asjad oma wäge. Ainult ühe käes peawad nad olema, siis teewad nad, mis nende kohus on. — Sina oled kroonumees. Mõista, kellele need asjad saawad ja me oleme rahul!“

Soldat kuulab nende juttu päält ja mõtleb: „Oh te lollid! Mitte üksgi teist ei pea neid saama. Ainult minule on need asjad omaksed!“

Wõtab siis õuna taskust ja ütleb: „Kes kõige esiti selle õuna kinni püüab ja minu kätte toob, saab asjad enesele!“

Ütleb ja wiskab kuninga rohuaiast tasku pandud õuna ülespidi. Kuradid panewad tuule kiirusel jooksma. Õun kaob kohe nagu tina tuhka. Kuradid aga lõikawad õuna järele.

Kui kuradid kadunud, paneb soldat kiiresti saapad jalga, mütsi päha, lina tasku. Hakkab minema. Iga sammuga jõuab seitse penikoormat edasi. Mõned sammud alles astutud, kui tüdrukutest möödas. Tüdrukud lähewad küll imekiiresti edasi, aga soldat oma saabastega jõuab enam.

Wiimaks ei aita muu nõuu kui weab jalgu järele, et tüdrukutest ette ei jõuaks. Mõne korra istuwad tüdrukud maha, panewad uued pastlad jalga ja lähe-