Mitte see, et ta oli end alandanud Ilja Petrovitši ees kogu oma hinge väljapuistamisega ja mitte ka porutšiku võidurõõm ning alatus ei pööranud tema südant. Oo, mis on tal praegu tegemist iseenda alatusega, kogu selle autundega, porutšikutega, sakslannadega, rahanõudmistega, politseijaoskonnaga ja muuga! Kui oleks sel silmapilgul otsus tehtud teda ära põletada, isegi siis poleks ta end liigatanud, vaevalt oleks ta kohtuotsustki hoolega kuulanud. Temaga sündis midagi, mis oli talle endalegi võõras, uus, ootamatu ja enneolematu. Mitte et ta oleks mõistnud, vaid ta tundis selgesti, tunnetas kõigi meeltega, et hiljutisist tundevalanguist rääkimata polnud tal praegu enam võimalik millegagi siin politseijaoskonnas nende inimeste poole pöörduda, ja kuigi need inimesed oleksid kas või tema oma lihased vennad ja õed, mitte aga jaoskonna porutšikud, ometi poleks temal ka siis mingit põhjust nende poole pöörduda ei mingil juhtumil; veel kunagi polnud ta senini niisugust imelikku ja hirmsat tunnet kogenud. Ja mis kõige piinavam – see oli enam meeltega tajutud kui mõistusega kindlaks määratud, see oli vahenditu tundmus, kõige piinavam kõigist kogu tema elus tänini kogetud tundmusist.
Asjaajaja hakkas temale ette ütlema niisugustel kordadel harilikku vastust, see on – maksta ei saa, luban siis ja siis (millalgi), linnast välja ei sõida, oma varandust ei müü ega kingi jne.
«Teie ei saa ju kirjutada, sulg langes teil käest,» tähendas sekretär ja silmitses Raskolnikovi uudishimulikult. «Olete haige?»
«Jah… pea käib ringi… rääkige edasi!»
«Juba on kõik; kirjutage alla.»
Sekretär võttis paberi ja hakkas teiste asjadega tegelema.
Raskolnikov andis sule ära, kuid selle asemel, et üles tõusta ja minna, pani ta mõlemad küünarnukid lauale ja võttis kahe käega peast kinni. Talle oleks nagu naela pealaest sisse taotud. Veider mõte tuli talle pähe: siinsamas tõusta, Nikodim Fomitši juurde astuda ja temale kõik eilne ära rääkida, kõik kuni viimse peensuseni, pärast ühes temaga oma korterisse minna ja temale nurgas, tapeediaugus asju näidata. Aje oli niivõrd tugev, et ta selle teostamiseks juba toolilt tõusis. «Ehk peaks silmapilgugi järele mõtlema?» liikus tal peas. «Ei, parem mõtlemiseta, saaks raskusest lahti!» Kuid äkki peatus ta
100
