kov peatas teda tuliselt, kuigi tal äkki rääkimine väga raskeks muutus.
«Lubage, lubage ka mind osaltki kõik rääkida… kuidas asi oli ja… omakorda… ehk küll on üleliigne, olen teiega nõus, sellest rääkida, – kuid aasta tagasi suri see neiu tüüfusse, mina aga jäin endiselt perenaise juurde elama ja kui ta praegusse korterisse kolis, ütles ta minule… ja ütles sõbralikult… et tema usaldab mind täielikult ja kõik… kuid kas ma siiski ei tahaks temale seda võlakirja saja viieteistkümne rubla peale anda… see on kõik, mis ma temale võlgnevat. Lubage, ta ütles mulle nimelt, et niipea kui ma selle veksli talle kirjutan, hakkab tema jällegi mulle ükskõik kui palju laenu andma ja et tema omakorda mitte kunagi, mitte kunagi – need on tema omad sõnad – seda paberit oma kasuks ei tarvita, kuni ma selle olen tasunud… Ja nüüd, kui ma jäin tundidestki ilma ja kui mul pole süüagi, esitab ta selle paberi sissenõudmiseks… Mis ma siis nüüd pean ütlema?»
«Kõik need tundeküllased üksikasjad, armuline härra, ei puutu meisse,» lõikas Ilja Petrovitš häbematult vahele, «teie olete kohustatud nõudmise asjus vastust andma, kuid et teie kedagi olete armastanud ja kõik need traagilised kohad, nendega pole meil vähematki tegu.»
«Küll oled sa… südametu…» pomises Nikodim Fomitš, istudes laua äärde, kus ta asus pabereid alla kirjutama. Tal hakkas nagu häbi.
«Kirjutage!» ütles sekretär Raskolnikovile.
«Mida kirjutada?» küsis see kuidagi iseäralikult jämedalt.
«Ma ütlen teile ette.»
Raskolnikovile näis, et sekretär muutus pärast seda, kui ta oli oma elust rääkinud, tema vastu nagu hooletumaks ja põlglikumaks, kuid imelik, tema ise oli äkki sootuks ükskõikne iga arvamuse suhtes ja see sündis kuidagi silmapilgu jooksul, ainsa hetkega. Oleks ta pisutki tahtnud mõelda, siis oleks ta muidugi imestanud, kuidas võis ta ometi nendega nõnda alles minut tagasi rääkida ja neid isegi oma tunnetega tüüdata. Ja kust tulid need tunded? Praegu otse vastupidi, isegi siis, kui tuba oleks täitunud mitte jaoskonna inimestega, vaid tema parimate sõpradega, poleks temal, nagu näis, nende tarvis leidunud ainustki inimlikku sõna – süda oli jäänud äkki niivõrd tühjaks. Piinava ja lõpmatu üksinduse ning võõrandumise sünge tundmus ilmus äkki teadlikult tema hinge.
99
