Äkki jäi ta seisma; uus, sootuks ootamatu ja väga lihtne küsimus ajas tal aru segi ja pani ta imestama:
«Kui sa tõepoolest kogu selle asja tegid teadlikult, mitte aga lollist peast, kui sul tõepoolest oli ettemääratud ja kindel eesmärk, miks pole sa siis veel tänini pilku rahakotti heitnud ja ei teagi, mis sa oled saanud, milleks sa siis kõik need piinad enda peale võtsid ja milleks läksid sa siis teadlikult niisugust alatut, vastikut ja madalat tegu tegema? Sa tahtsid ju ennist rahakoti ühes kõigi asjadega, mida sa samuti pole näinud, vette heita… Kuidas sellega on?»
Jah, see on nõnda; see kõik on nõnda. Muide, seda teadis ta vareminigi ja see polnud talle mingi uus küsimus, seda teadis ta juba öösi, kui ta otsustas kõik vette visata ilma väiksemagi kahtluse ja vastuväiteta, nagu peaks see just nõnda olemagi ja nagu teisiti poleks võimalikki… Jah, seda kõike teadis ja mõistis ta; ja peaaegu otsustas selle juba eile nõnda, juba siis, kui ta riidekirstu juures kükitas ja sealt tuppedesse pandud asju välja võttis… Oli ju nõnda!…
«See on sellepärast, et olen väga haige,» arvas ta lõpuks nukralt, «ise olen enda vaeseomaks piinanud ja vaevanud ja isegi ei tea, mis teen… Eile, tunaeile ja kogu see aeg olen iseennast vaevanud… Saan terveks ja… enam ennast ei vaeva… Aga mis siis, kui ei saagi terveks? Issand, kui villand mul kõigest sellest on!…» Ta läks peatumata. Väga tahtis ta oma mõtteid kuidagi laiali ajada, kuid ei teadnud, mis teha, mis ette võtta. Üks uus, võitmatu tunne valdas teda iga hetkega ikka enam ja enam: see oli mingisugune järeleandmatu, lõpmatu, tige ja vihane, peaaegu füüsiline läilus kõige teda ümbritseva ja kohutava vastu. Vastikud olid talle kõik vastutulijad – vastikud olid nende näod, kõnnak, liigutused. Lihtsalt tahaks kellegi peale sülitada, hakkaks vist hammastega kinni, kui keegi temaga rääkida tahaks…
Väikese Neeva kaldale välja jõudnud, jäi ta äkki Vassili saarel, silla kõrval seisma. «Siin elab ta, selles majas,» mõtles ta. «Mis see siis on, ma olen ju Razumihhini juurde tulnud! Jälle sama lugu nagu tolgi korral… Ometi on see väga huvitav: tulin ma ise meelega või käisin muidu niisama ja sattusin siia? Ükskõik, ma ütlesin… tunaeile… tema juurde lähen ma pärast seda… järgmisel päeval; noh, mis siis, lähengi! Nagu ei võiks ma nüüd enam sisse astuda…»
106
