Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/107

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Ta läks mööda treppi üles viiendale korrusele Razumihhini juurde.

Too oli kodus, oma toakeses, ja kirjutas midagi. Razumihhin avas ise ukse. Umbes neli kuud polnud nad kokku saanud. Razumihhin istus kulunud öökuues, tuhvlid paljaste jalgade otsas, pea sassis, habe ajamata ja silmad pesemata. Tema näost võis välja lugeda imestust.

«Mis sinuga lahti on?» hüüdis ta Raskolnikovi pealaest jalatallani silmitsedes; seejärel vaikis pisut ja laskis siis sortsu vilet:

«Kas tõesti on asi juba nii halb? Sina, va sõber, trumpad ju meiesuguse üle,» lisas ta Raskolnikovi närusid silmitsedes. «Istu ometi, oled vist väsinud!» Ja kui Raskolnikov vahariidega kaetud türgi diivanile langes, mis oli tema enese omast veel halvem, sai Razumihhin äkki aru, et külaline on haige.

«Sa oled ju tõsiselt haige, tead sa ka seda?» Ta hakkas tema pulssi katsuma; Raskolnikov kiskus tal käe peost.

«Pole vaja,» ütles ta, «ma tulin… tead mis, mul pole mingeid tunde… tahtsin… siiski, mul pole tunde sugugi vaja…»

«Aga tead mis? Sa sonid ju!» tähendas Razumihhin teda teravalt silmitsedes.

«Ei, ei soni…» Raskolnikov tõusis sohvalt. Üles Razumihhini juurde tulles ei mõelnud ta selle peale, et peab temaga silm silma vastu seisma. Nüüd aga, ainsa hetkega, aimas ta kogemuste põhjal, et tal praegusel momendil kõige vähem tahtmist on ükskõik kellega kogu maailmas silm silma vastu seista. Kogu sapp tõusis tas keema. Ta pidi viha pärast iseenda peale peaaegu lämbuma, niipea kui ta üle Razumihhini läve oli astunud.

«Jumalaga!» ütles ta äkki ja läks ukse poole.

«Oota nüüd, oota ometi, imelik inimene!»

«Pole vaja…!» kordas Raskolnikov jällegi kätt lahti kiskudes.

«Mis kuradi pärast sa siis tulid? Oled sa ogaraks läinud või? See on ju… peaaegu solvav. Mina nõnda sind ära ei lase.»

«Noh, kuula siis: ma tulin sellepärast sinu juurde, et peale sinu ei tea kedagi, kes aitaks… hakkama… sest sina oled kõigist kõige parem, see tähendab targem ja suudad aru saada… Aga nüüd näen ma, et mul pole midagi vaja, kuuled, üldse mitte midagi… ei kellegi abi


107