ootab,» ja Razumihhin tegi tõsiseid ettevalmistusi Raskolnikovi käe juhtimiseks.
«Lase olla, ma ise…» lausus see ning võttis sule ja kirjutas raamatusse alla. Kontoriametnik ladus raha välja ja läks.
«Braavo! Kas nüüd süüa tahad?»
«Tahan,» vastas Raskolnikov.
«Suppi on teil?»
«Eilne,» vastas Nastasja, kes kogu aja oli siinsamas seisnud.
«Kartulitega ja riisiga?»
«Kartuli ja riisiga.»
«Tean peast. Too supp siia ja anna ka teed.»
«Toon.»
Raskolnikov vahtis sügava imestusega ja töntsi, mõttetu hirmuga. Ta otsustas vaikida ja oodata, mis edasi tuleb. «Näib, nagu ei soniks ma,» mõtles ta, «näib, nagu oleks see ilmsi…»
Paari minuti pärast jõudis Nastasja supiga tagasi ja teatas, et kohe toob ka tee. Supi juurde ilmus kaks lusikat, kaks taldrikut ja kogu serviis: soolatoos, pipratoos, sinep liha juurde ja kõik muu, mida juba ammugi toidu juurde polnud toodud. Laudlina oli puhas.
«Poleks halb, Nastasjake, kui Praskovja Pavlovna laseks paar pudelit õlut tulla. Me kastaksime keelt.»
«Noh, oled aga sina väle!» pomises Nastasja ja läks käsku täitma.
Raskolnikov vahtis ikka metsiku pilguga ja tungivalt. Vahepeal istus Razumihhin tema juurde sohvale, võttis kohmakalt nagu karu tal vasema käega peast kinni, olgugi et Raskolnikov isegi oleks võinud enda üles ajada; parema käega tõstis ta supilusika haige suu juurde, enne mitu korda puhudes, et supp ei kõrvetaks. Kuid supp oli ainult soe. Ahnelt neelas Raskolnikov ühe lusikatäie alla, siis teise ja kolmanda. Kui Razumihhin mõned lusikatäied oli andnud, peatus ta ja seletas, et mis rohkemasse puutub, siis peab selle üle Zossimoviga nõu pidama.
Tuli Nastasja ja tõi kaks pudelit õlut.
«Kas teed tahad?»
«Tahan küll.»
«Too ruttu teed, Nastasja, sest teed, arvan ma, võib juua ka ilma fakulteedita. Ka õlu on siin!» Razumihhin istus toolile, tõmbas supi ja liha lähemale ning hakkas
116
