õigest otsast peale hakata. Temaga poleks pidanud mitte nõnda toimima. See on ju nii-öelda kõige üllatavam iseloom! Noh, tema iseloomust pärastpoole… Aga kuidas näiteks võisid sa asja sinnamaale ajada, et ta sulle enam lõunat ei saada? Või näiteks see veksel? Oled sa hulluks läinud, et vekslitele oled hakanud alla kirjutama! Või näiteks see oletatav abielu, kui tütreke Natalja Jegorovna alles elas… Tean kõik! Kuid siiski, näen, et see asi on nagu mõni õrn pillikeel ja et ma olen eesel; vabanda mind! Ah jaa! sõnake, rumalusest: mis sa arvad, ega Praskovja Pavlovna polegi nii rumal nagu esimesel silmapilgul võiks oletada, mis?»
«Jah…» lausus Raskolnikov läbi hammaste, kõrvale vaadates, kuid mõistes, et kasulikum on kõnelust toetada.
«Eks ole?» hüüdis Razumihhin nähtavasti rõõmustades, et temale vastati. «Kuid mitte ka tark, mis? Täitsa, täitsa üllatav iseloom! Mina kaotan osalt pea, tõepoolest… Tema on ju tingimata aastat nelikümmend. Ta ise ütleb, et kolmkümmend kuus, ja selleks on tal täielik õigus. Siiski, ma vannun, et otsustan tema üle enam mõistusega, ainult metafüüsiliselt; meil tekkis siin isekeskis omasugune keerdküsimus, nagu seda sinugi algebra! Mitte millestki ei saa ma aru! Noh, see kõik on lollus, ainult et tema ehmatas ära, nähes, et sina pole enam üliõpilane ja et sul pole enam tunde ega ülikonda, ja et temal pole mõtet sinuga pärast preili surma kui sugulasega ümber käia; kuna aga sina omamoodi peitu pugesid ja millelegi endist viisi enam kaasa ei löönud, siis mõtles ta su korterist välja ajada. Ja juba ammugi oli tal see nõu, ainult vekslist oli kahju. Pealegi kinnitasid sa, et ema maksab…»
«Seda rääkisin rumalast peast… Ema ise on sellises olukorras, et palub peaaegu armuande… ma valetasin, selleks, et mind korteris hoitaks ja… söödetaks,» rääkis Raskolnikov valjult ja selgelt.
«Seda tegid sa arukalt. Kogu konks on selles, et asjasse sattus parajasti härra Tšebarov, õuenõunik, asjalik inimene, ilma temata poleks Pašenka midagi välja mõelnud, liiga häbelik on teine; noh, aga see asjalik inimene pole häbelik ja esitas kõigepealt küsimuse: kas on lootust vekslit sulaks teha? Vastus: on, sest et on niisugune ema, kes saja kahekümne viie rublasest pajukist küll ise söönuks ei saa, kuid Rodjakese aitab ta hädast välja, ja on veel
119
