sind üles otsida ja karistada. Samal päeval hakkasingi peale. Küll käisin ja käisin, küsisin ja küsisin! Selle praeguse korteri olin unustanud; ah jaa, mitte unustanud, sest ma polnud teda kunagi teadnudki. Noh, eelmist korterit – mäletan ainult, et oli Viie Nurga juures, Harlamovi majas. Otsisin ja otsisin seda maja, kuid pärast selgus, et polnud mitte Harlamovi maja, vaid Buchi oma, – kuidas mõnikord nimega võib eksida! Noh, siis sai mu süda täis. Vihastasin ja läksin, tulgu mis tuleb, teisel päeval aadresslauda ja kujuta ometi ette: kahe minutiga otsiti sind seal välja. Sina oled seal kirja pandud.»
«Kirja pandud!»
«Kuidas siis muidu. Aga näe, kindral Kobelevi ei leitud ega leitudki sel korral üles. Noh, kes kõike jõuab ära rääkida. Ainult niipea kui siia sain, tutvusin silmapilk kõigi sinu asjadega; kõigega, va vennas, tean kõik; temagi, Nastasja, nägi seda: Nikodim Fomitšiga sain tuttavaks ja Ilja Petrovitšit näidati mulle, ka kojamehega ja härra Zametoviga, Aleksandr Grigorjevitšiga, siinse politseijaoskonna asjaajajaga, ning lõpuks veel Pašenkaga, – see on juba kõige kroon; ka tema teab…»
«Tegid teise magusaks,» lausus Nastasja kelmikalt naeratades.
«Ehk paneksite sisse, Nastasja Nikiforovna!»
«Ah sind, kutsikat, küll!» hüüdis Nastasja äkki ja purskas naerma. «Mina olen ju Petrovna, mitte aga Nikiforovna,» lisas ta juurde, kui oli naermise lõpetanud.
«Võtame selle arvesse. Niisiis, et mitte tühja rääkida: esiteks tahtsin siin igalt poolt elektrivoolu läbi lasta, et igasugused eelarvamused siin paigas korraga ja juurtega välja kiskuda, kuid Pašenka jäi võitjaks. Mina, kulla sõber, poleks kuidagi uskunud, et tema on niisugune… amüsantne… aah? Mis sina arvad?»
Raskolnikov vaikis, ehk ta küll viivukski ei saanud oma ärevat pilku Razumihhinist lahti kiskuda, vahtides teda veel nüüdki ainiti.
«Ja isegi väga,» jätkas Razumihhin ilma väiksemagi kohmetuseta sõbra vaikimise pärast ja nagu saadud vastust järele kiites, «ja isegi väga korralik, kõigis paragraafides.»
«Kae elukat!» hüüdis jällegi Nastasja, kes kogu selle kõneluse ajal oli mingisuguses äraseletamatus õnnejoovastuses.
«Halb on, kallis sõber, et sa algusest saadik ei osanud
118
