paika, mässis kõvemini endale ümber keha pehme vateeritud vaiba, mis nüüd täitis näruse sineli aset, ohkas tasakesi ja langes sügavasse, raskesse ja kosutavasse unne.
Ta ärkas alles siis, kui kuulis, et keegi tema juurde sisse astub, avas silmad ja nägi Razumihhinit, kes oli ukse pärani lahti lükanud ja lävel seisatas, nagu aru pidades: kas sisse astuda või mitte? Raskolnikov ajas enda ruttu sohval üles ja vahtis teda, nagu püüaks ta midagi meelde tuletada.
«Sa ei maga, ah, siin ma olen siis! Nastasja, too komps siia!» hüüdis Razumihhin alla. «Kohe saad aruande.»
«Mis kell on?» küsis Raskolnikov ärevalt ringi vaadates.
«Rängasti magasid, vennas: väljas on juba õhtu, kell on kuue ringis. Oma kuus tundi oled maganud!»
«Issand! Mis ma nüüd ometi!…»
«Mis siis? Terviseks! Kuhu sa tõttad? Kohtama või? Kogu aeg on nüüd meie päralt. Mina ootan sind juba kolm tundi; paar korda käisin vaatamas, sina magasid. Käisin kaks korda Zossimovi juures kuulamas; öeldi, et pole kodus. Pole viga, küll ta tuleb!… Ka oma asju käisin ajamas. Täna kolisin onuga ju uude korterisse, kolisin päriselt. Mul on ju nüüd onu… Aga nüüd, kurat võtku, asja juurde!… Nastenka, anna komps siia. Silmapilk saame hakkama. Kuidas sa end tunned?»
«Olen terve, ma ei ole haige… Razumihhin, kas sa oled juba ammugi siin?»
«Ütlesin ju, et juba kolm tundi ootan.»
«Ei, aga enne?»
«Mis enne?»
«Mis ajast saadik sa siia käid?»
«Ma ju ennist rääkisin sulle kõik; või ei mäleta sa enam?»
Raskolnikov jäi mõttesse. Nagu unes virvendas tal ennistine. Üksinda ei suutnud ta meelde tuletada ja ta vaatas küsivalt Razumihhinile otsa.
«Hm!» ühmas see. «Unustasid ära! Mulle näiski ennist, et sa pole veel täie aru juures… Uni on nüüd sulle hästi mõjunud… Jah, hoopis teine nägu peas. Tubli! Noh, aga nüüd asja juurde! Küll tuleb varsti meelde. Vaata siia, kulla mees.»
Ta hakkas kompsu lahti harutama, mis teda ennast nähtavasti väga huvitas.
«See asi, vennas, usud või ei, oli mul väga südamel. Sinust peab ju inimese tegema. Hakkame peale: ülevalt-
123
