ju isegi, et kui samal päeval ja tunnil satuvad vanaeide kastist kõrvarõngad Nikolai kätte, – et nad siia ometi kuidagi pidid sattuma. Niisugusel juurdlusel pole see ometi väike asi.»
«Kuidas sattusid! Kuidas sattusid?» karjus Razumihhin. «Kas tõesti sina, doktor, kes sa kõigepealt oled kohustatud inimest tundma õppima ja kel enam kui ühelgi teisel on võimalust inimese loomust tundma õppida, – kas tõesti ei näe sa, kõigi nende andmete põhjal, mis inimene see Nikolai on? Kas tõesti ei näe sa kohe esimesel pilgul, et kõik see, mida ta ülekuulamisel tunnistas, on kõige püham tõde. Täpselt just nõnda sattusid talle pihku, nagu ta tunnistas. Astus karbi peale ja võttis üles!»
«Kõige püham tõde! Ometi ta tunnistas ise, et esiteks valetas!»
«Kuula mind, kuula tähelepanelikult: niihästi kojamees, Koch, Pestrjakov, teine kojamees, esimese kojamehe naine ja see naisterahvas, kes sel ajal kojamehe korteris istus, kui ka õuenõunik Krjukov, kes sel silmapilgul voorimehelt maha tuli ja ühes daamiga, sellel käe alt kinni hoides, väravatest sisse astus, – kõik, tähendab, kaheksa või kümme tunnistajat, räägivad ühel häälel, et Nikolai pani Dmitri pikali maha, oli tema peal ja tümitas teda, kuna aga Dmitri Nikolail juustest kinni haaras ja niisamuti tümitas. On keset teed pikali maas ja keegi ei pääse mööda, neid sõimatakse igalt poolt, aga nemad on siruli maas «nagu väikesed lapsed» (tunnistajate sõnad) teineteise peal, karjuvad, kisuvad teineteisel vastastikku juustest ja lagistavad naerda, mõlemad üksteise võidu, kõige veidramate lõustadega ja teineteist taga ajades nagu lapsed jooksevad nad viimaks tänavale. Kuulsid? Nüüd pane hoolega tähele: surnukehad olid üleval alles soojad, kas kuuled, – soojad, nõnda leiti nad! Kui nemad nad tapsid, või ainult Nikolai üksi seda tegi, ja seejuures kirstud lahti murdsid ning puhtaks röövisid või röövimisest kuidagi osagi võtsid, siis luba endale vähemalt üks küsimus esitada: kas hakkab see üldine meeleolu, s. t. kiljumine, naerulagin, lapsik kaklemine värava all, kuidagi kokku kirvega, verega, kuritegeliku kavalusega, ettevaatusega, röövimisega? Just praegu tapsid, viis või kümme minutit tagasi, – nõnda see selgub ju, sest kehad olid alles soojad – ja äkki jätavad nad tapetud sinnapaika, unustavad korteri ukse lahti, ning teades, et praegu läksid sinna inimesed, jätavad ka saagi sinnapaika ning
134
