Mine sisu juurde

Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/136

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

seletad sa kõrvarõngaste leidmist, kui ta nad tõepoolest sel moel leidis, nagu ta räägib?»

«Millega mina seletan? Mis siin siis seletada: asi on selge! Vähemalt on see tee selge ja tõestatud, mida mööda peab asja ajama, ja nimelt tõestas karp selle tee. Tõeline mõrtsukas pillas karbi maha. Mõrtsukas oli üleval toas, kui Koch ja Pestrjakov koputasid, ja istus riivi taga. Koch tegi rumalasti, et ära läks, sel silmapilgul kargas mõrtsukas välja ja jooksis alla, sest teist pääseteed tal ei olnud. Trepil peitis ta enda Kochi, Pestrjakovi ja kojamehe eest tühja korterisse, nimelt sel hetkel, kui Dmitri ja Nikolai sealt välja olid jooksnud, seisis ukse taga, kuni kojamees ja teised inimesed mööda läksid, ootas, kuni samme enam ei kostnud, ja läks siis rahulikult alla, just sel momendil, kui Dmitri ja Nikolai tänavale jooksid ning kõik teised laiali olid läinud, nii et väravas kedagi ei olnud. Võimalik, et nähtigi teda, kuid ei pandud tähele: paljugi, kes käivad. Karbi pillas ta aga taskust välja ukse taga seistes ega pannud ise seda tähele, sest mitte see polnud tal sel hetkel peas. Karp tõendab aga selgesti, et ta seisis nimelt seal. Selles on terve see konks!»

«Kavalalt tehtud! Ei, vennas, see on tõesti kavalalt tehtud! Enam kavalamalt ei saagi!»

«Aga miks siis, miks siis?»

«Aga just sellepärast, et see kõik liiga hästi kokku langes ja kokku hakkas… nagu teatris.»

«Ah!» tahtis Razumihhin hüüda, kuid sel silmapilgul avanes uks ja sisse astus uus, kõigile siinviibijaile tundmatu isik.



V

See oli väärikas, ent kombealp, ettevaatliku ja pahura näoga, juba aastates härra, kes alustas sellega, et jäi uksel seisma, vahtides rahulolematult ja halvasti varjatud imestusega ringi ja nagu pilkudega küsides: «Kuhu ma küll olen sattunud?» Umbusklikult ja afekteerides hirmu, isegi peaaegu haavumist, silmitses ta Raskolnikovi väikest ja madalat «merekajutit». Samasuguse imestusega peatas ta pilgu Raskolnikovil endalgi, kes oli riidest lahti, sassis peaga, silmad pesemata, ja lamas oma viletsal võidunud sohval ning vahtis talle uurivalt vastu. Seejärel hakkas ta niisama pikatoimeliselt Razumihhini kasimata


136