Kuid Raskolnikov, kes oli nähtavasti hoopis midagi muud oodanud, vaatas talle mõtlikult ja nürilt otsa ega vastanud midagi, nagu kuuleks ta Pjotr Petrovitši nime tõepoolest esimest korda.
«Kuidas? Kas tõesti teie pole veel tänini mingisuguseid teateid saanud?» küsis Pjotr Petrovitš pisut piinlikult puudutatuna.
Vastuseks langes Raskolnikov pikkamisi padjale, pani käed pea alla ja hakkas lakke vahtima. Lužini näost paistis tusk. Zossimov ja Razumihhin jäid teda veel suurema uudishimuga silmitsema, kuni Lužin lõpuks nähtavasti kohmetus.
«Mina oletasin ja arvasin,» alustas ta segaselt, «et kiri, mis saadeti rohkem kui kümme päeva tagasi, peaaegu kahe nädala eest…»
«Kuulge, milleks te kogu aeg uksel seisate?» pistis Razumihhin äkki vahele. «On teil midagi seletada, siis istuge, uksel aga on ju teil Nastasjaga kahekesi kitsas. Nastasjake, astu kõrvale, lase läbi! Tulge sealt ära, siin on teile tool, siia! Pugege läbi!»
Razumihhin nihutas oma tooli lauast eemale, vabastas veidi ruumi laua ja oma põlvede vahel ning ootas, pisut pingutatud asendis, et külaline sellest praost läbi poeks. Silmapilk oli nõnda valitud, et võimatu oli ära öelda, ja külaline pugeski läbi kitsa ruumi, tõtates ja komistades. Toolini jõudnud, võttis ta seal istet ja vaatas kahtlevalt Razumihhini poole.
«Muide, ärge häbenege,» lausus see. «Rodja on juba viiendat päeva haige, kolm päeva sonis, nüüd aga tuli meelemärkusele ja isegi sõi isuga. See siin on tema doktor, vaatas praegu ta läbi, mina aga olen Rodja sõber, ka endine üliõpilane, ja mängin praegu tema lapsehoidjat, nõnda siis ärge võtke meid arvesse ja ärge häbenege, vaid jätkake, mis teil vaja.»
«Tänan teid. Kas ma aga ehk oma juuresolekuga ja jutuga haige rahu ei riku?» pöördus Pjotr Petrovitš Zossimovi poole.
«E-ei!» venitas Zossimov. «Isegi lahutate tema meelt,» haigutas ta jällegi.
«Oo, ta on juba ammugi meelemärkusel, hommikust saadik,» jätkas Razumihhin, kelle familiaarsusel oli nii võltsimatu lihtsuse ilme, et Pjotr Petrovitš julgemaks muutus, kuid võib-olla sündis see osalt ka sellepärast, et
138
