see närukael ja jultunu oli jõudnud end tutvustada üliõpilasena.
«Teie emake…» püüdis Lužin juttu alustada.
«Hm!» tegi Razumihhin valjult. Lužin vaatas küsivalt talle otsa.
«Ei midagi, ma muidu niisama, jätkake…»
Lužin kehitas õlgu.
«Teie ema hakkas juba siis, kui mina nende juures olin, teile kirja kirjutama. Siia jõudes viitsin meelega mõne päeva aega ega tulnud enne teie poole, tahtsin olla täiesti kindel, et teile on juba kõigest teatatud, kuid nüüd, minu imestuseks…»
«Ma tean küll!» lausus Raskolnikov äkki, õige kärsitu pahane ilme näol. «See olete teie? Peigmees? Ma tean küll!… Ja piisavalt!»
Pjotr Petrovitš oli lõplikult solvunud, kuid vaikis. Pingsalt püüdis ta taibata, mida see kõik tähendab. Vaikimine vältas umbes minuti.
Vahepeal hakkas Raskolnikov, kes vastates pidi end pisut Lužini poole pöörama, teda äkki uuesti teravalt silmitsema ning tegi seda mingi erilise uudishimuga, nagu poleks ta ennist jõudnud teda vaadata või nagu oleks ta temas leidnud midagi uut: ajas enda selleks isegi padjal pisut üles. Tõepoolest, kogu Pjotr Petrovitši välimuses üllatas vaatajat miski eriline, nimelt midagi selletaolist, mis õigustab «peigmehe» nimetust, mille Raskolnikov talle nii hoolimatult oli andnud. Esiteks oli näha ja seda liigagi tähelepandavalt, et Pjotr Petrovitš oli püüdnud oma mõrsja ootel mõnepäevalist pealinnas viibimist kasutada enese ehtimiseks ja ilustamiseks, mis oli muidugi väga süütu ja lubatav samm. Ka tema võib-olla liigagi suure enesega rahulolu oma välimuse meeldivamaks muutumise pärast oleks võinud niisugusel juhul talle andeks anda, sest Pjotr Petrovitšil seisis ju peigmehe tee jalgade all. Kõik tema rõivad olid just nõelasilmast võetud ja kõik oli hea, vahest ainult et kõik oli liiga uus ja liiga selgesti reetis teatud eesmärki. Sellest eesmärgist andis tunnistust uhiuus elegantne ümarik kübargi: Pjotr Petrovitš käis temaga kuidagi liiga aupaklikult ümber ja hoidis teda liiga ettevaatlikult käes. Ka toredad sirelikarva ehtsad Jouvenet’ kindad tunnistasid sedasama, kas või ainult sellega, et neid ei tõmmatud kätte, vaid kanti muidu paraadiks. Pjotr Petrovitši rõivad olid peaasjalikult heledad ja noormehelikud. Seljas oli tal kena helepruun pintsak,
139
