eksimusi, sest hoogu sattumine kõneleb innukast asjasse suhtumisest ja sellest, et väline olukord asja ümber ei ole päris õige. Kui on vähe tehtud, siis on ju ka aega vähe olnud. Abinõudest lähen vaikides mööda. Minu isikliku arvamuse järgi, kui tahate teada, ongi juba midagi tehtud: on levitatud uusi kasulikke mõtteid ja mõningaid uusi, kasulikke kirjatöid endiste unistavate ja romantiliste asemel; kirjandus omandab ikka küpsema varjundi; on juurteni hävitatud ja naeruväärseks tehtud palju kahjulikke eelarvamusi… Ühe sõnaga, alatiseks oleme end minevikust lahti lõiganud, see on minu arvates juba suur asi…»
«Pähe tuubitud! Soovitatakse,» lausus Raskolnikov äkki.
«Mis?» küsis Pjotr Petrovitš, kes ütlust tähele ei pannud, kuid ei saanud vastust.
«See kõik on õige,» ruttas Zossimov vahele tähendama.
«Eks ole?» jätkas Pjotr Petrovitš ja heitis lahke pilgu Zossimovile. «Te peate ometi isegi tunnistama,» jätkas ta Razumihhini poole pöördudes, kuid nüüd juba teatava võidurõõmu ja üleolekuga, nii et peaaegu oleks juurde lisanud: «Noormees,» – «peate tunnistama, et on olemas edu ehk, nagu tänapäev räägitakse, progress, kas või teaduse ja ökonoomilise tõe nimel!…»
«Üldised sõnakõlksud!»
«Ei, mitte üldised sõnakõlksud! Kui minule näiteks siiamaani öeldi: «Armasta!» ja ma armastasin, mis tuli siis sellest välja?» jätkas Pjotr Petrovitš võib-olla liiga läbematult. «Tuli välja, et ma käristasin oma kuue pooleks, jagasin ta ligimesega, ja meie mõlemad jäime poolpaljaks, nagu ütleb vene vanasõna: «Ajad kahte jänest korraga taga, ei saa kumbagi kätte.» Teadus aga ütleb: armasta kõigepealt iseennast, sest maailmas põhineb kõik isiklikul tulul. Armastad sa ainult iseennast, siis ajad oma asja hästi ja jääb ka su kuub terveks. Ökonoomiline tõde aga lisab juurde, et mida rohkem on ühiskonnas hästikorraldatud eraasju ja nii-öelda terveid kuubi, seda enam on tal kindlaid tugesid ja seda paremini korraldub temas üldine üritus. Seega siis – kogudes varandust ainuüksi ja piiramatult ainult iseendale, kogun ühtlasi ka nagu kõigile ja juhin asja sinnapoole, et ligimene saab pisut rohkem, kui on seda lõhkikäristatud kuub, ja nüüd juba mitte enam üksikute heldusest, vaid üldiste edusammude tõttu. See mõte on väga lihtne, kuid õnnetuseks lasti tal niikaua enda järele oodata, sest teda varjasid vaimustus ja unis-
142
