tused, kuna aga ometi näib, et mitte palju ei peaks vaja olema teravmeelsust, et aimata…»
«Vabandage, ka mina pole teravmeelne,» lausus Razumihhin lõikavalt vahele, «ja sellepärast jätame järele. Mina hakkasin juba teatava eesmärgiga rääkima, kuid kõik see lobisemine-eneselohutamine, kõik need korduvad alalised üldised sõnakõlksud ja ikka üks ja seesama ning jällegi üks ja seesama on kolme aasta jooksul mulle nii vastikuks saanud, et jumala eest punastan, kuigi ma ise seda ei räägi, vaid teised minu juuresolekul. Teie, mõistagi, tõttasite oma teadmisi näitama, see on väga andeksantav, ja ma ei mõista seda hukka. Ma tahtsin ainult teada, kes teie olete; sest vaadake, üldise ürituse külge on viimasel ajal niipalju ärimehi rakendunud ja nad on kõige selle, millesse nad on puutunud, niivõrd ära rikkunud, oma kasuks muidugi, et on kogu asja täitsa rüvetanud. Noh, ja aitab sellest!»
«Armuline härra,» vastas Lužin, tundes end oma kõrges lugupidamises puudutatuna, «ega te ometi taha nii ebaviisakalt mulle seletada, et ka mina…»
«Oo, mitte seda… Kuidas ma võiksin!… Noh, ja küllalt,» lõpetas Razumihhin ja pöördus endise kõneluse jätkamiseks järsku Zossimovi poole.
Pjotr Petrovitš näitas end seevõrra targana, et kohe seletust uskuda. Pealegi otsustas ta paari minuti pärast lahkuda.
«Loodan, et täna tehtud tutvus,» pöördus ta Raskolnikovi poole, «pärast teie tervekssaamist ja teile teada olevate asjaolude tõttu veel kindlamaks muutub… Iseäranis soovin tervist…»
Raskolnikov ei pööranud peadki. Pjotr Petrovitš hakkas toolilt tõusma.
«Tingimata tappis mõni pantija!» sõnas Zossimov kinnitavalt.
«Tingimata pantija!» oli Razumihhin nõus. «Porfiri oma mõtteid ei avalda, kuid pantijaid kuulab siiski üle…»
«Kuulab pantijaid üle?» küsis Raskolnikov valjult.
«Jah, aga mis siis?»
«Ei midagi.»
«Kust ta nad kätte saab?» küsis Zossimov.
«Mõne juhatas Koch; teiste nimed olid asjade ümber olevale paberile kirjutatud, mõned pantijad tulid ise, niipea kui kuulsid…»
143
