ometi olin ma tuhat versta eemal oletamisest, et tema võiks asja oma fantaasiaga nii moonutatult mõista ja esitada… Ja lõpuks… Lõpuks…»
«Teate mis?» karjus Raskolnikov end padjal üles ajades ja Lužinile läbitungival, välkuval pilgul otseteed silma vahtides. «Teate mis?»
«Aga mis siis?» Lužin peatus ja ootas solvunud ning väljakutsuva näoga. Vaikimine kestis mõne sekundi.
«Aga seda, et kui teie veel kord… julgete ainukese sõnaga… minu ema puudutada… siis saadan ma teid trepist kukerpalli alla!»
«Mis sinuga lahti on?» hüüdis Razumihhin.
«Aa, või nii!» Lužin kahvatas ja hammustas huult. «Kuulge, härra,» jätkas ta aeglaselt ja suurivaevu end tagasi hoides, kuid ikkagi hingeldades, «juba ennist, esimesel pilgul, aimasin ma teie vaenulikkust, kuid jäin meelega siia, et rohkem teada saada. Nii mõndagi oleksin võinud haigele ja sugulasele andeks anda, kuid nüüd… teile… ei kunagi…»
«Ma pole haige!» karjus Raskolnikov.
«Seda enam!»
«Kasige kuradile!»
Ent Lužin läks juba isegi välja, ilma et oleks oma lauset lõpetanud; jällegi puges ta laua ja tooli vahelt läbi; kuid nüüd tõusis Razumihhin püsti, et teda minna lasta. Ilma et kellegi peale oleks vaadanud, ka Zossimovi poole mitte, kes juba ammugi talle peaga märku andis, et ta haige rahule jätaks, lahkus Lužin toast, kuna ta kummargil uksest välja astudes oma kübarat ettevaatlikult õla kõrgusel hoidis. Ja isegi tema selja kõverduses oleks nagu sel silmapilgul avaldunud, et ta viib endaga siit kaasa hirmsa haavumuse.
«Kuidas võib, kuidas võib ometi nõnda!» lausus Razumihhin murelikult pead vangutades.
«Jätke mind, jätke mind kõik rahule!» hüüdis Raskolnikov hullustuses. «Kas te mind tõesti lõpuks ometi rahule ei jäta, piinajad! Ma ei karda teid! Ma ei karda kedagi, mitte kedagi ei karda ma nüüd. Minge ära! Ma tahan üksi olla, üksi, üksi, üksi!»
«Lähme!» ütles Zossimov Razumihhinile peaga märku andes.
«Jumal hoidku, kas võib teda siis nõnda jätta.»
«Lähme!» kordas Zossimov kindlalt ja astus välja. Razumihhin mõtles pisut ja tõttas siis talle järele.
146
