des olen ise esimesena valmis ennast teotama. Ja siit joomine! Armuline härra, kuu aega tagasi peksis härra Lebezjatnikov minu abikaasat, minu abikaasa pole mitte mina! Mõistate! Lubage veel kord teilt küsida, niisama muidu, kas või lihtsast uudishimust: kas olete kunagi Neeval ööbinud, heinalotjadel?»
«Ei, pole juhust olnud,» vastas Raskolnikov. «Kuidas te selle peale tulete?»
«Ah nii, aga mina tulen sealt, ja juba viiendat ööd…»
Ta kallas klaasi täis, jõi tühjaks ja jäi mõttesse. Tõepoolest, tema rõivastel ja juustes paistsid siin-seal heinapebred. Väga tõenäoline, et ta viis päeva polnud end riidest lahti võtnud ega pesnud. Eriti mustad olid ta paksud punased, mustade küünealustega käed.
Tema jutt, nagu näis, äratas üldist, kuigi loidu tähelepanu. Poisid leti taga hakkasid naeru kihistama. Peremees nähtavasti tuli nimelt just selleks ülalt toast alla, et «naljahammast» kuulata, ja istus eemale, haigutades tähtsalt ja laisalt. Nagu näha, tunti Marmeladovit siin juba ammugi. Kalduvuse ilukõneks oli ta omandanud vististi mitmesuguste võõrastega kõrtsis sagedasti juttu ajades. See kalduvus muutub mõnedel joodikutel tarviduseks, eriti neil, keda kodus karmilt koheldakse. Seepärast püüavadki nad leida endale teiste joodikute seltskonnas justkui õigustust ja, kui võimalik, ka lugupidamist.
«Naljahammas!» lausus peremees valjult. «Miks sa tööd ei tee, miks te ei teeni, kui olete ametnik?»
«Miks ma ei teeni, armuline härra,» haaras Marmeladov sõnast kinni, pöördudes ainult Raskolnikovi poole, nagu oleks too talle selle küsimuse esitanud. «Miks ma ei teeni? Kas mu süda sellepärast ei valuta, et ma asjata maailmas rooman? Kui härra Lebezjatnikov kuu aega tagasi oma käega minu abikaasat peksis, mina aga joobnult lamasin, kas ma siis ei kannatanud? Lubage, noormees, on teil juhust olnud… hm!… nojah, kas või raha laenuks paluda, lootusetult paluda?»
«On olnud… see tähendab – kuidas lootusetult?»
«Tähendab, täiesti lootusetult, juba varemalt ette teades, et sellest midagi välja ei tule. Näiteks teie teate juba täpselt ette, et see inimene, see laitmatuim ja kasulikem kodanik, mitte mingi hinna eest teile raha ei anna, sest milleks peaks ta andma, küsin ma. Ta ju teab, et ma tagasi ei maksa. Kaastundest? Kuid härra Lebezjatnikov, kes on kursis uute mõtetega, seletas hiljuti, et kaastunne
15
