Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/16

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

on meie päevil teadusegi poolt keelatud ja et nõnda tehakse juba Inglismaal, kus on poliitiline ökonoomia. Milleks peaks ta siis andma, küsin ma. Ja nõnda siis, teades juba ette, et ta ei anna, asute ometi teele ja…»

«Milleks siis minna?» küsis Raskolnikov.

«Aga kui enam kedagi ei ole, kui pole enam kuhugi minna! Ometi on ju vaja, et iga inimene kuhugi minna võiks. On niisuguseid aegu, kus tuleb vajadus tingimata kuhugi minna! Kui mu ainuke tütar esimest korda kollase piletiga läks, ja ka mina läksin siis… (sest et minu tütar elab kollase piletiga…),» lisas ta sulgudes juurde, vaadates seejuures teatava rahutusega noormehele otsa. «Sellest pole midagi, armuline härra, sellest pole midagi!» ruttas ta kohe näiliselt rahulikult seletama, kui mõlemad poisid leti taga naerma turtsatasid ja ka peremees ise naeratas. «Sellest pole midagi! See peade kõngutamine mind ei kohuta, sest kõigile on kogu lugu teada ja kõik salajane saab ilmsiks; ja mitte põlguse, vaid alistumisega andun sellele. Olgu! Olgu! «Ennäe inimest!» Lubage, noormees: kas te võite… Kuid ei, peab mõjuvamalt ja kujukamalt seletama: mitte – kas teie võite, vaid – kas teie söandate praegusel silmapilgul minu peale silmi tõstes kinnitavalt öelda, et ma pole siga?»

Noormees ei vastanud sõnagi.

«Noh,» jätkas kõneleja nüüd soliidselt ja isegi suurema väärikusega, kuna ta enne jällegi toas tõusva naerukihina ära ootas. «Noh, olgugi mina siga, aga tema on daam! Minul on metsalise nägu, aga Katerina Ivanovna, minu abikaasa, on haritud isik ja sünni poolest staabiohvitseri tütar. Olgugi mina lontrus, temal aga on üllas süda ja on kasvatusega õilsate tundmustega täidetud. Siiski… oo, kui ta ometi mind haletseks! Armuline härra, armuline härra, iga inimene vajab vähemalt ühtki niisugust kohta, kus teda haletsetaks! Katerina Ivanovna on küll suuremeelne naisterahvas, kuid ta on ebaõiglane… Ja ehk ma küll isegi mõistan, et kui ta minu salkusid kisub, siis mitte muidu, kui haledast südamest («Sest häbenemata kordan ma, noormees, tema kisub mu salkusid,» ütles ta eriti väärikalt, kui ta jällegi naerukihinat kuulis), kuid, mu jumal, kui ta ometi ainuski kord… Ei! Ei! See kõik on asjatu ja sellest ei maksa rääkida! Ei maksa!… Sest nii mõnigi kord on mu soovid täitunud ja nii mõnigi kord on mind haletsetud, kuid… minu loomus on juba kord niisugune, olen loodud lojus!»


16