Juba varemaltki oli ta tihtilugu sellest lühikesest põiktänavast läbi läinud, mis teeb käänaku ja viib Sadovajale välja. Viimasel ajal, kui kõik kippus jälgiks minema, kiskus teda mingisugune imelik jõud siia hulkuma, et oleks veelgi jälgim. Praegu aga läks ta ilma midagi mõtlemata. Siin on suur maja, kus asuvad ainult kõrtsid ning muud söögi- ja joogikohad; sealt jooksis naisterahvaid välja, kes olid nõnda riietatud, nagu liigutakse harilikult naabruses – paljapäi ja ainult kleidiväel. Paaris kohas olid nad kõnniteel summas koos, peaasjalikult seal, kust pääses paariastmelist treppi mööda keldrikorrusele mitmesugustesse lõbustusasutustesse. Ühest neist kostis sel silmapilgul kola ja müra tervele tänavale, plõnnitati kitarri, lauldi ja oldi väga lõbusad. Suur hulk naisterahvaid tungles ukse juures; mõned istusid trepiastmeil, teised kõnniteel, kolmandad seisid ja vestlesid. Nende lähedal sõiduteel tuikus joobnud soldat, pabeross hambus ja vali sõim suus; nähtavasti tahtis ta kuhugi sisse minna, kuid oli unustanud, kuhu nimelt. Üks kaltsakas sõimles teise omasugusega ja keegi purujoobnu vedeles keset tänavat maas. Raskolnikov seisatas suure naistesalga juures. Nad rääkisid kähisevail häälil; kõik olid sitskleitides, sikunahast kingades ja paljapäi. Mõned olid üle neljakümne, kuid oli ka seitsmeteistkümneaastasi, peaaegu kõigil silmad siniseks pekstud.
Millegipärast huvitasid Raskolnikovi laulmine ja kogu see kola ja müra seal all… Oli kuulda, kuidas keset naerulaginat ja kiljumist, peene kurguhäälega lauldud viisi ja kitarri saatel keegi meeleheitlikult tantsida vihtus, kontsadega takti tagudes. Teraselt, süngelt ja mõtlikult kuulas Raskolnikov, kummardudes sissekäigu juures ja vahtides uudishimulikult kõnniteelt alla kotta.
«Ah mu kallis valvur kena,
ära peksa mind sa täna!»
kõõrutas laulja peenike hääl. Raskolnikovil oli suur himu kuulata, mida lauldakse, nagu oleks selles kogu asi.
«Kui astuks õige sisse,» mõtles ta. «Lagistavad naerda! Purjus. Aga mis siis, kui õige ise ka purju juua?»
«Ehk astuksite sisse, armuline härra?» küsis üks naisterahvas kaunis peenel ja mitte päris kähiseval häälel. Ta oli noor ja mitte vastik – üks hulga seast.
«Kae kenakest!» vastas Raskolnikov end sirgu ajades ja ütlejat silmitsedes.
150
