Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/149

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

«Kas teile meeldib kuulata, kui tänaval lauldakse?» pöördus Raskolnikov äkki ühe juba aastates möödamineja poole, kes tema kõrval leierkastimehe juures seisis, välimuse poolest mõni päevavaras. See vaatas talle kummalisel pilgul otsa ja näis olevat väga imestunud. «Mulle meeldib,» jätkas Raskolnikov, kuid niisugusel näoilmel, nagu poleks jutt sugugi tänavalaulust, «mulle meeldib, kui leierkasti saatel lauldakse külmal, pimedal ja rõskel sügisõhtul, just nimelt rõskel, kui kõigil möödaminejail on rohekaskahvatud ja haiged näod; või veel parem – kui sajab lumelörtsi, teate, kui pole tuult ja lumi langeb otse alla. Läbi lume aga vilguvad gaasilaternad…»

«Ei tea… Vabandage…» pomises isand, keda kohutasid Raskolnikovi küsimus ja imelik nägu, ning ta läks teisele poole tänavat.

Raskolnikov astus otse edasi ja jõudis Heinaturu sellele nurgale, kus kauplesid need mees ja naine, kes tol korral Lizavetaga kõnelesid; kuid täna ei olnud neid seal. Paika ära tundes jäi ta seisma, vaatas ringi ja pöördus noormehe poole, kes kandis punast särki ja haigutas jahukaupluse uksel.

«Siin nurgal kaupleb ju üks mees ühes oma naisega, mis?»

«Igasugused kauplevad siin,» vastas noormees, mõõtes Raskolnikovi kõrgil pilgul.

«Kuidas ta nimi on?»

«Nagu ristiti, nõnda ka on.»

«Oled ehk sinagi zaraiskilane? Missugusest kubermangust?»

Noormees heitis uuesti pilgu Raskolnikovile.

«Meil, teie hiilgus, pole kubermang, vaid kreis, kuid reisis vend, mina aga istusin kodus, nõnda siis ei teagi… Andke juba suuremeelselt andeks, teie hiilgus.»

«On see söögimaja, seal ülal?»

«See on trahter, on piljardki; leiduvad isegi printsessid… Lilulii!»

Raskolnikov läks üle väljaku. Nurgal seisis tihe rahvasumm, kõik lihtrahvas. Ta puges kõige tihedamasse summa ja silmitses nägusid. Tal oli millegipärast tung kõigiga juttu teha. Kuid keegi ei pööranud temale mingit tähelepanu, vaid vestlesid kõik omavahel, jagunedes väikestesse salkadesse. Raskolnikov seisatas nagu arupidavalt ja läks siis mööda kõnniteed paremale poole, V. suunas. Läinud üle väljaku, sattus ta põiktänavasse…


149