«Aga teie vist kannataksite? Ei, mina poleks kannatanud. Saja rubla eest niisuguse koleduse peale välja minna! Valerahaga minna – mõelge ometi, kuhu! – pangakontorisse, kus vanapagan ise ka petta ei suuda, – ei, mina oleksin segadusse sattunud! Kas teie ei oleks?»
Raskolnikovil tuli jällegi himu keelt näidata. Külmavärinad jooksid tal aeg-ajalt mööda selga.
«Mina poleks nõnda teinud,» alustas ta ääri-veeri mööda. «Mina oleksin teate kuidas vahetanud: esimese tuhande oleksin kolm, neli korda üle lugenud, sirvides iga paberit, ja siis oleksin alles teise tuhande kallale asunud; oleksin seda lugema hakanud ja oleksin lugenud kuni pooleni ja siis oleksin mingisuguse viiekümnerublalise välja tõmmanud ning vastu valgust pannud, ümber pööranud ning jällegi vastu valgust – ehk on teine vale. «Mina, teate, kardan; mu sugulane jäi hiljuti nõnda kahekümne viiest rublast ilma!» Ja oleksin siinsamas terve loo jutustanud. Aga kui kolmanda tuhandeni oleksin jõudnud: «Ei, lubage: teises tuhandes ei lugenud ma vist seitsmendat sada õigesti, kahtlen.» Oleksin kolmanda pooleli jätnud ja uuesti teise pihku haaranud, ja nõnda kõik viis! Aga niipea kui oleksin lõpetanud, siis oleksin esimesest ja viiendast tuhandest kummastki paberi välja tõmmanud ja jällegi vastu valgust pannud ning jällegi kahelnud «vahetage ümber, olge head», – ja nõnda oleksin kontoriametnikku seitse korda higistama pannud, nii et ta lõpuks poleks teadnudki, kuidas küll minust lahti saada! Kui kõik oleks olnud lõpetatud ja mina juba ukse avanud, oleksin öelnud: «Ei, vabandage, tulin veel kord tagasi, tahtsin midagi küsida, mingit seletust saada.» Nõnda oleksin mina teinud!»
«Hm, kui hirmsaid asju te räägite,» ütles Zametov naerdes. «See on ainult rääkida nõnda, aga tehes oleksite vististi komistanud. Teate, ma ütlen, minu arvates, mitte et meie kahekesi, isegi vilunud, hulljulge inimene ei võiks siin endas kindel olla. Mis seal kaugele minna – näide on siinsamas: meie jaoskonnas tapeti vanaeit ära. Nagu näib, pöörane julgus, päise päeva ajal läks kõige peale välja, ainult ime päästis ta, – kuid käed lõid ometi teisel värisema: ei osanud puhtaks röövida, ei kannatanud välja; juurdlusest on näha…»
Raskolnikov nagu haavus.
«On näha! Aga minge ja võtke ta nüüd kinni!» hüüdis ta, Zametovit kahjurõõmsalt osatades.
156
