«Mis siis ikka, küllap võetaksegi!»
«Kes? Teie? Teie võtate kinni? Väsite taga ajades ära! Sest mis on teil peaasi: kas inimene raha kulutab või mitte? Raha enne ei olnud ja äkki hakkab välja andma, – noh, kes siis muu? Teid võib ju iga laps ninapidi vedada, kui ta aga tahab!»
«See’p see ongi, et nad kõik nõnda talitavad,» vastas Zametov, «tapab kavalasti, paneb elu kaalule, kuid pärast kohe kõrtsi ja peos. Raiskamisel võetaksegi nad kinni. Kõik pole ometi nii kavalad kui teie. Teie muidugi kõrtsi ei läheks, iseenesestki mõista?»
Raskolnikov kortsutas kulmu ja vaatas tungivalt Zametovile otsa.
«Te nähtavasti olete juba maigu suhu saanud ja tahaksite teada, kuidas ma ka siin oleksin talitanud?» küsis ta pahaselt.
«Tahaksin küll,» vastas Zametov kindlalt ja tõsiselt. Ta hakkas kõnelema ja teisele otsa vaatama kuidagi juba liiga tõsiselt.
«Väga?»
«Väga!»
«Hea küll. Mina oleksin nõnda talitanud,» lausus Raskolnikov ja lähendas jällegi äkki oma näo Zametovi omale, vaatas talle tungivalt silma ja rääkis sosinal, nii et too seekord isegi võpatas.
«Mina oleksin, teate kuidas teinud: mina oleksin võtnud raha ja asjad ja niipea kui sealt oleksin tulnud, kohe, enne kuhugi sisse astumata, oleksin läinud kuhugi kõrvalisse paika, kus on ainult aiad ning pole inimhingegi, kuhugi juurviljaaeda või mõnesse selletaolisse kohta. Juba varemini oleksin seal lähedal kuskil hoovinurgas, aia ääres valmis vaadanud mõne kivi, nii puudase või poolteisese, mis veel majaehitamisest saadik sinna jäänud ja nüüd seisab; kergitaksin selle kivi üles, – tema all peab ju auk olema, – ja sinna auku paneksingi raha ja asjad. Paneksin sinna ja kivi peale, just niisama kui ennegi, tallaksin jalaga kinni ja läheksin oma teed. Ja ei puudutaks aasta, kaks, kolm aastat ei puudutaks, – noh, ja otsige! Oli ja läinud!»
«Te olete hull,» ütles ka Zametov peaaegu sosinal ja nihkus järsku millegipärast Raskolnikovist eemale. Sel lõid silmad välkuma; ta läks näost väga kahvatuks; ta ülemine huul lõi värisema ja võdises. Ta kummardus Zametovile võimalikult lähedale ja hakkas huuli liigu-
157
