matu ja alatu, ainult jäta mind rahule, jumala pärast, jätke rahule! Jätke ometi! Jätke!»
Ta alustas rahulikult, juba ette rõõmu tundes kogu selle viha üle, mis ta mõtles välja valada, kuid lõpetas hullustuses ja hingeldades nagu ennist Lužiniga.
Razumihhin seisis veidi aega arupidavalt ja laskis siis sõbra käe lahti.
«Käi kuradile!» ütles ta tasa ja pooleldi mõtlikult. «Pea kinni!» möirgas ta äkki, kui Raskolnikov kavatses paigast liikuda. «Kuula mind! Ütlen sulle, et teie kõik, kuni viimseni, olete – lobisejad ja hooplejad! Tuleb teil ette raskus – kohe käite ringi nagu munas kana! Ka siin näppate võõrastelt autoritelt. Teis pole iseseisva elu märkigi! Olete tehtud spermatseedi salvist ja vere asemel on teil petipiim! Ma ei usu teist kedagi! Alati on teil esimene asi – mitte inimese moodi olla. Ära mine!» hüüdis ta kahekordse raevuga, kui ta nägi, et Raskolnikov jällegi kavatseb ära minna. «Kuula lõpuni! Sa tead, täna tullakse minu juurde uut korterit sisse õnnistama, võib-olla ongi juba teised tulnud, jooksin ise viivuks siia, onu aga jätsin sinna tulijaid vastu võtma. Niisiis, kui sa poleks lollpea, nurjatu lollpea, täistopitud lollpea, tõlge võõrkeelsest… kuuled, Rodja, tunnistan, sina oled nutikas, kuid lollpea! – niisiis, kui sa ei oleks lollpea, siis astuksid täna parem minu poole sisse, õhtut viitma, kui et asjata saapaid kulutad. Oled kord välja tulnud, siis pole enam midagi parata! Ma tooksin sulle pehme tugitooli, pererahval on… Tee, seltskond… Kui ei taha – siis panen su kušetile pikali, – lamad ikkagi meie keskel… Ka Zossimov lubas tulla. Noh, kas tuled?»
«Ei!»
«Luiskad!» karjus Razumihhin kärsitult. «Kust sa tead? Sa ei või enda eest vastutada! Ja pealegi ei saa sa sellest midagi aru… Olen tuhat korda nõnda inimeste peale süljanud ja jooksin jälle tagasi… hakkab häbi – ja lähed inimese juurde tagasi! Pea siis meeles – Potšinkovi maja, kolmas korrus…»
«Nõnda lasete end, härra Razumihhin, viimaks kellegi poolt läbigi peksta, et aga heategevusest mõnu tunda.»
«Keda? Mind? Ainuüksi selle mõtte eest keeran nina peast! Potšinkovi maja number nelikümmend seitse, ametnik Babuškini korter…»
«Ei tule, Razumihhin!» Raskolnikov pöördus ümber ja läks.
160
