«Vean kihla, et tuled!» hüüdis Razumihhin talle järele, «Muidu… muidu ei taha ma enam sind tunda! Oota, kuule, kas Zametov on seal?»
«On küll seal.»
«Nägid teda?»
«Nägin.»
«Ja rääkisid temaga?»
«Rääkisin.»
«Millest te rääkisite? Ah kurat võtku sind! Minugipärast, ära ütle! Potšinkovi nelikümmend seitse, Babuškin, pea meeles.»
Raskolnikov läks Sadovajani ja pöördus nurga taha. Razumihhin vaatas talle mõtlikuks muutudes järele. Viimaks lõi käega ja astus majja sisse, kuid peatus keset treppi.
«Kuradi päralt!» jätkas ta peaaegu kuuldavalt «Räägib arukalt, aga muidu nagu… Ka mina olen ju lollpea! Kas siis hullumeelsed arukalt ei räägi? Zossimov, nagu näib, seda just kardabki!…» Ta lõi sõrmega endale otsaette. «Aga mis siis, kui… noh, kuidas teda nüüd üksinda lasta? Uputab äkki enda ära… Oh läksin omadega rappa! Ei tohi!» Ja ta jooksis Raskolnikovi taga ajama, kuid see oli nagu tina tuhka kadunud. Ta sülgas ja läks kiiresti «Kristallpaleesse» tagasi, Zametovilt rutem järele kuulama.
Raskolnikov läks otseteed -i sillale, jäi keskele käsipuude juurde seisma, toetus küünarnukkidele ja hakkas vaatama kaugusse. Pärast Razumihhiniga jumalagajätmist kadus tal jõud seevõrra, et suutis vaid suurivaevu siiamaani tulla. Tal oli himu kuhugi istuda või maha heita, kas või tänavale. Vee kohale kummardudes vaatas ta masinlikult loojangu viimast, roosat helki ja tihenevas videvikus mustendavat majade rida; vasemal kaldal paistis katuse all üksik kauge aken, mis silmapilguks sinnasattunud viimasest päikesekiirest leegina loitma lõi. Ta vaatas mustendavasse kanalivette, ja süvenes nähtavasti selle vaatlemisse. Viimaks hakkasid tema silme ees keerlema mingisugused punased ringid, majad kadusid, möödaminejad, kaldad, kalessid – kõik hakkas keerlema ja ümberringi tantsima. Äkki ta võpatas ja võib-olla pääses minestusest üksnes võika ja inetu nägemuse tõttu. Raskolnikov tundis, et keegi jäi tema kõrvale paremale poole seisma; ta vaatas – ja nägi pikka kasvu naisterahvast, kellel oli rätik peas, kollane pikergune ärajoodud
161
