«Just nii see oligi,» kostis kellegi tunnistav hääl rahva seast.
«Hüüdis teda, hüüdis kolm korda, see on tõsi,» kuuldus kellegi teise hääl.
«Täpselt kolm korda, kõik kuulsid!» hüüdis kolmas.
Kutsar ei paistnud olevat väga kurb ja kohkunud. Oli näha, et sõiduk kuulus rikkale ja mõjukale inimesele, kes kusagil tema tulekut pidi ootama; politseinikud ruttasid, püüdes muidugi kõigest väest seda viimast asjaolu heaks teha. Allajäänu pidi viidama jaoskonda ja siis haigemajja. Keegi ei teadnud tema nime.
Raskolnikov aga puges sel ajal veel lähemale ja kummardus õnnetu juurde. Äkki heitis latern heleda valguse lamajale näkku: Raskolnikov tundis ta ära.
«Mina tunnen teda, tunnen!» hüüdis ta päris ette pugedes. «See on ametnik, praegu erus, titulaarnõunik Marmeladov! Tema elab siin lähedal, Kozeli majas… Kutsuge rutem arst siia! Mina maksan!» Ta võttis taskust raha ja näitas seda politseinikele. Ta oli väga erutatud.
Politseinikel oli hea meel, et tallatu ära tunti. Raskolnikov ütles ka oma nime, andis oma aadressi ja, nagu oleks tal lihase isaga tegemist, käis igati peale, et meelemärkuseta Marmeladov rutem koju viidaks.
«Siinsamas, kolmest majast mööda,» rääkis Raskolnikov. «Kozeli maja, rikka sakslase oma… Ta on praegugi vist purjus, oli koju minemas. Ma tunnen teda. Ta on joodik… Tal on seal ka perekond, naine, lapsed, üks tütar. Milleks haigemajja viia, siinsamas majas elab vist arst! Mina maksan, maksan!… Kodus omaksed hoolitsevad; annavad kohe abi, muidu ta võib aga ära surra, enne kui haigemajasse saab…»
Ta jõudis isegi märkamatult politseinikule raha pihku pista; pealegi oli asi selge ja seaduslik ja igal juhul siin oli abi lähemal. Õnnetu tõsteti üles ja viidi minema; leidus aitajaid. Kozeli maja oli umbes kolmekümne sammu kaugusel. Raskolnikov läks järel, hoidis ettevaatlikult pead ning näitas teed.
«Siia, siia! Mööda treppi viies olgu pea ees; pöörake ringi… nõnda. Mina maksan! Tänan!» pomises ta.
Nagu ikka, nõnda ka täna, kui leidus aga selleks vaba silmapilk, hakkas Katerina Ivanovna oma väikeses toas edasi-tagasi kõndima, akna juurest ahjuni ja tagasi, käed tugevasti rinnal risti, endamisi rääkides ja köhides. Viimasel ajal kõneles ta üha sagedamini oma vanema tüt-
168
