rega, kümneaastase Polenkaga, kes küll paljustki veel aru ei saanud, kuid ometi väga hästi taipas, et ta on emale tarvilik, ja seepärast vaatas alati talle otsa oma suurte tarkade silmadega, püüdes kõigest jõust näidata, nagu saaks ta tõepoolest kõigest aru. Sel korral võttis Polenka oma väikest venda riidest lahti, et teda magama panna; terve päeva oli see hädine olnud. Oodates, kuni tal särki vahetatakse, mida öösi pidi puhtaks pestama, istus poiss tõsisel näol ja vaikides toolil, sirgelt ja liikumatult, ettepoole sirutatud jalgadega, mis olid kõvasti kokku pigistatud; päkad teiste poole, varbad laiali. Ta kuulas, mis ema õega rääkis, ajas huuled mossi, silmad pungi, ega liigutanud end, just nõnda, nagu peavad istuma kõik targad poisid, kui neid enne magamaminekut riidest lahti võetakse. Temast veel väiksem tüdruk, kes kandis päris närusid, seisis sirmi juures ja ootas oma korda. Trepile viiv uks oli lahti, et nõnda vähegi tubakasuitsu pilvedest vabaneda, mis teistest tubadest välja tungisid ja vaese rinnahaige kauaks ajaks piinavalt läkastama panid. Katerina Ivanovna oli selle nädala jooksul nagu veelgi kõhnemaks jäänud ja punased laigud tema põskedel põlesid veel heledamalt kui enne.
«Sa ei usu, sa ei suuda endale ettegi kujutada, Polenka,» rääkis ta mööda tuba käies, «kui rõõmsalt ja toredasti meie papa majas elasime ja kuidas see joodik minu on hukutanud ning teid kõiki hukutab! Minu papa oli erupolkovnik, peaaegu kuberner; temal puudus veel vaid üks mingisugune aste, nii et kõik juba käisid tema juures ja rääkisid: «Meie juba peamegi teid, Ivan Mihhailõtš, oma kuberneriks.» Kui mina… köh, kui ma… köh, köh, köh,… oo, neetud elu!» karjus ta rögastades ja rinnast kinni haarates: «Kui mina… ah, kui viimasel ballil… peremehe juures… mind vürstinna Bezzemelnaja nägi, – kes mind pärast õnnistas, kui ma sinu papale läksin, Polja, – siis küsis ta kohe: «Kas see on sama armas neiu, kes kooli lõpetamisel salliga tantsis?»… («Augu peaks kinni õmblema; võtaksid kohe nõela ja nõeluksid kinni, nagu ma sind õpetasin, muidu… homme… köh! homme… köh, köh, köh! kisub veel rohkem lõhki,» hüüdis ta läkastades.) Sel ajal sõitis veel Peterburist kammerjunkur vürst Štšegolskoi… tantsis minuga masurkat ja mõtles järgmisel päeval tulla minu kätt paluma; kuid mina ise andsin talle väga viisakalt eitava vastuse ja ütlesin, et mu süda on juba ammugi kellegi teise päralt. See
169
