«Jah, sain veriseks… ma olen üleni verine!» rääkis Raskolnikov mingisuguse iseäraliku näoilmega, mispeale ta naeratas, pead nikutas ja mööda treppi alla läks.
Ta läks pikkamisi, kiirustamata, värisedes üleni palavikust, ilma et ta ise enesele oleks sellest aru andnud, sest teda valdas äkki voogava lainena täieliku ja vägeva elu uus, piiritu tundmus. See tundmus võis sarnaneda surmamõistetu omaga, kellele äkki teatatakse andeksandmisest. Poolel trepil jõudis talle kojuminev vaimulik järele, vaikides laskis Raskolnikov ta endast mööda, vahetades temaga tumma tervituse. Kuid jõudes juba viimaste trepiastmeteni, kuulis ta äkki enese selja taga tõttavaid samme. Keegi ruttas talle järele. See oli Polenka; ta tuli joostes ja hüüdes: «Kuulge! Kuulge!»
Raskolnikov pöördus tema poole. Väike tüdruk jooksis viimasest trepist alla ja jäi just tema ette seisma, üks aste kõrgemal. Väljast tungis sisse ähmane valgus. Raskolnikov nägi tütarlapse kõhna, kuid armast ja naeratavat nägu, mis rõõmsalt ja lapselikult temale otsa vaatas. Tütarlaps tuli ülesandega, mis talle endalegi nähtavasti väga meeldis.
«Kuulge, kuidas teie nimi on?… Ja veel: kus te elate?» küsis ta kiirustades oma hingeldava häälega.
Raskolnikov pani talle oma mõlemad käed õlgadele ja vaatas otsa pilguga, millest aimus õnne. Tal oli ütlemata hea teda nõnda vaadata, isegi ei teadnud miks.
«Kes teid saatis?»
«Mind saatis õde Sonja,» vastas tüdrukuke, ikka veel rõõmsalt naeratades.
«Seda ma arvasingi, et teid õde Sonja saatis.»
«Mind saatis ka ema. Kui õde Sonja hakkas saatma, astus ka mamma juurde ja ütles: «Jookse ruttu, Polenka!»»
«Kas te õde Sonjat armastate?»
«Mina armastan teda kõigist rohkem!» vastas Polenka erilise kindlusega ja ta naeratav nägu muutus äkki tõsiseks.
«Kas mind ka hakkate armastama?»
Vastuse asemel nägi ta endale lähenevat tütarlapse nägu ja pondunud huulekesi, mis sirutusid naiivselt suudluseks. Äkki võtsid tuletikkpeened käed kõvasti-kõvasti mehe ümbert kinni, pea langes tema õlale ja tüdruk hakkas vaikselt nutma, surudes ikka kõvemini ja kõvemini oma nägu tema vastu.
178
