«Papast on kahju!» lausus ta üürikese aja pärast, tõstes oma nutetud nägu ja pühkides kätega pisaraid. «Nüüd on aina õnnetused,» lisas ta ootamatult juurde selle erilise soliidse näoilmega, mida lapsed püüavad omandada, kui nad tahavad rääkida «suurtena».
«Kas papa armastas teid?»
«Liidakest armastas ta kõige rohkem,» jätkas tütarlaps väga tõsiselt, ilma naermata, just nagu oleks ta juba päris suur, «armastas sellepärast, et ta on väike, ja veel sellepärast, et ta on haige, ja tõi talle alati midagi, aga meid õpetas ta lugema, ja minule õpetas grammatikat ja usuõpetust,» lisas ta lugupidavalt juurde, «aga mamma ei rääkinud midagi, kuid meie teadsime, et talle meeldib see, ja papagi teadis, aga ema tahab mulle prantsuse keelt õpetada, sest mul on juba aeg haridust saada.»
«Kas palvetada oskate?»
«Oo, miks mitte, oskame! Juba ammugi; mina olen suurem ja palvetan juba omapead, aga Kolja ja Liida palvetavad koos mammaga valjusti; esiteks loevad «Jumalaema», aga pärast veel ühe palve; «Issand, anna andeks Sonjale ja õnnista teda!» ja pärast veel ühe: «Issand, anna andeks meie teisele papale ja õnnista teda», sest meie vanem papa on juba surnud, aga see on juba teine ja tema eest palume meie ka.»
«Poljake, minu nimi on Rodion. Paluge millalgi ka minu eest: «Jumalasulase Rodioni eest» – muud midagi.»
«Kogu oma elu palun ma teie eest,» rääkis tüdrukuke innukalt ja hakkas jällegi äkki naerma, sööstis mehe juurde ja võttis tal kõvasti ümbert kinni.
Raskolnikov ütles talle oma nime, andis aadressi ja lubas homme tingimata sisse astuda. Tütarlaps oli ära minnes temast päris vaimustuses. Kell oli üksteist, kui Raskolnikov tänavale astus. Viie minuti pärast seisis ta sillal, just samal paigal, kust ennist naisterahvas oli kanalisse hüpanud.
«Küllalt!» lausus ta otsustavalt ja pühalikult. «Kadugu nägemused, kadugu silmakirjalik hirm, kadugu viirastused!… On elu! Kas ma praegu ei ela? Ühes vanaeidega ei surnud ometi minu elu! Issand olgu talle armuline ja – aitab, emake, aeg on hingusele minna! Nüüd on mõistuse ja valguse riik! Ja… ja tahte ning jõu riik…
ja eks vaatame nüüd! Katsume jõudu!» lisas ta kelkivalt juurde, nagu pöörduks ta mõne tumeda jõu poole, seda
179
